Perestroika

1985. aasta märtsis kinnitas NLKP Keskkomitee pleenum partei peasekretäriks Mihhail Gorbatšovi.

54-aastane Gorbatšov oli noorim liider NSV Liidus pärast Stalini võimuletulekut.

Gorbatšov oli veendunud, et NSV Liit vajab ümberkorraldusi, ning oli valmis neid tegema.

Gorbatšov uskus kommunistlikesse ideedesse ning oli veendunud, et nii usuvad paljud NSV Liidus ja sotsialismimaades.

Nõukogude juhtkond lootis, et nii nagu Hruštšovi sula ajal, õnnestub NSV Liidu fassaadi mõnevõrra muutes ja kaunistades Lääne petta ning keerulisest olukorrast välja pääseda.

Ühendriigid toetasid varasemast enam Afganistani sisse ning vastupanuliikumist Kesk-ja Ida-Euroopas, eriti Poolas.

Gorbatšovi poliitika tähtis osa oli suhete parandamine lääneriikide, eeskätt USA-ga.

Pärast Gorbatšovi ametisse asumist katkestati keskmaarakettide paigaldamine NSV Liidu Euroopa osasse ning peatati tuumarelvakatsetused.

1987. aastal läks Gorbatšov detsembris alla kirjutama kokkuleppe kesk- ja lähimaarakettide likvideerimise kohta.

Märtsis 1988 kirjutas NSV Liit Genfis alla kokkulepetele, mille alusel ta viis oma väed 1989. aasta veebruariks Afganistanist da Nicaraguas, lahendasid ka mitmeid teised regionaalsed konfliktid.

1985. aasta aprillis NLKP Keskkomitee pleenumil teatas Gorbatšov, et ta peab oma peamiseks ülesandeks NSV Liidu majandusliku arengu kiirendamist.

Tuli ühiskonda täiustada selle ümberkujundamine ehk perestroika.

Tungimata probleemide tuumani, asus Gorbatšov võitlema alkoholitarvitamisega, kasutades selleks tüüpilisi nõukogulikke võtteid.

Nagu näiteks aastasadadevanuste viinamarjaistanduste maharaiumine.

1986. aasta aprillis toimus suur karastroof Ukrainas Tšernobõli aatomielekrtijaamas.

Esialgul üritati see maha vaikida, kuid vahetult pärast avalikustamisjutte ärritas selline teguviis rahvas tugevasti.

1988. aasta juunis toimunud NLKP XIX konverentsil surus Gorbatšov läbi poliitilise reformi kava, mis nägi ette presidentaalse valitsemissüsteemi kehtestamise, mitmes kandidaadiga valimised uuude esindusorganisse Rahvasaadikute Kongressi.

1989. aasta märtsis toimunud Rahvasaadikute Kongressi valimised polnud siiski päris vabad.

Vana käsumajandus lagnes, turumajadusele ei suudetud aga üle minna.

Kõige paremini suutsid perestroika võimalusi kasutada Baltimaad.

1986--1987. aastal peamiselt keskkonnakaitse loosungite alla alanud vabadusliikumine kasvas edust innustust saades 1987. aasta teiseks pooleks üle poliitilisteks meeleavaldusteks.

Eestis levis laulev revolutsioon Lätisse ja seejärel Leetu.

Aprillis 1988 loodi Eestis erinevaid oposotsioonirühmitusi koondav Rahvarinne, peagi alustas Lätis tegevust Rahvarinne ja Leedus analoogiline Sajuduse Liikumine.

1988. aasta novembris teatas Eesti NSV Ülemnõukogu, et nüüdsest kehtivad NSV Liidu seadused Eestis alles pärast nende ENSV Ülemnõukoguds kinnitamist.

23. augustil 1989 moodustati rahvarinnete algatusel läbi Baltimaade ulatuv inimkett, kuis osales miljoneid vabadust nõudvaid inimesi.

1989. aasta lõpuks oli enamik eestlasi-lätlasi-leedulasi asunud toetama iseseisvuse taastamist.