"Rahvusvahelised organisatsioonid”

Asutatud San Franciscos
23. juuni 1945 Põhikiri jõustus
24. oktoober 1945s.

Eesmärk on rahvusvahelise rahu
ja julgeoleku, inimõiguste ja
rahvusvahelise koostöö tagamine
ning majandusliku, sotsiaalse,
kultuurilise ja humaanse
iseloomuga rahvusvaheliste
probleemide lahendamine.

Riigid-osalejad: Ameerika Ühendriigid, Argentina, Austraalia, Belgia, Boliivia, Brasiilia, Colombia, Costa Rica,
Dominikaani Vabariik, Egiptus, El Salvador, Ecuador, Etioopia, Filipiinid, Guatemala, Haiti,
Hiina, Holland, Honduras, India, Iraak, Iraan, Jugoslaavia, Kanada, Kreeka, Kuuba, Libeeria,
Liibanon, Luksemburg, Lõuna-Aafrika Vabariik, Mehhiko, Nicaragua, Norra, Panama,
Paraguay, Peruu, Poola, Prantsusmaa, Saudi Araabia, Suurbritannia, Süüria, Taani, Tšehhi,
Slovakkia, Tšiili, Türgi, Ukraina, Uruguay, Uus-Meremaa, Valgevene, Venemaa, Venezuela,
Afganistan, Island, Rootsi, Tai, Jeemen, Pakistan, Myanmar, Iisrael, Indoneesia, Albaania,
Austria, Bulgaaria, Hispaania, Iirimaa, Itaalia, Jordaania, Kambodža, Laos, Liibüa, Nepal,
Portugal, Rumeenia, Sri Lanka, Soome, Ungari, Jaapan, Maroko, Sudaan, Tuneesia, Ghana,
Malaisia, Guinea, Benin, Burkina Faso, Elevandiluurannik, Gabon, Kamerun, Kesk-Aafrika
Vabariik, Kongo Vabariik, Kongo DV, Küpros, Madagaskar, Mali, Niger, Nigeeria, Senegal,
Somaalia, Togo, Tšaad, Mauritaania, Mongoolia, Sierra Leone, Tansaania, Alžeeria, Burundi,
Jamaica, Rwanda, Trinidad ja Tobago, Uganda, Keenia, Kuveit, Malawi, Malta, Sambia,
Gambia, Maldiivid, Singapur, Barbados, Botswana, Guyana, Lesotho, Jeemeni DV (LõunaJeemen),
Ekvatoriaal-Guinea, Mauritius, Svaasimaa, Fidži, Araabia Ühendemiraadid, Bahrein,
Bhutan, Katar, Omaan, Saksamaa, Bahama, Bangladesh, Grenada, Guinea-Bissau, Cabo
Verde, Komoorid, Mosambiik, Paapua Uus-Guinea, São Tomé ja Príncipe, Suriname, Angola,
Samoa, Seišellid, Djibouti, Vietnam, Dominica, Saalomoni Saared, Saint Lucia, Saint Vincent
ja Grenadiinid, Zimbabwe, Antigua ja Barbuda, Belize, Vanuatu, Saint Kitts ja Nevis, Brunei,
Liechtenstein, Namiibia, Eesti, Leedu, Lõuna-Korea, Läti, Marshalli Saared, Mikroneesia,
Põhja-Korea, Armeenia, Aserbaidžaan, Bosnia ja Hertsegoviina, Gruusia, Horvaatia,
Kasahstan, Kõrgõzstan, Moldova, San Marino, Sloveenia, Tadžikistan, Türkmenistan,
Usbekistan, Andorra, Eritrea, Makedoonia, Monaco, Palau, Kiribati, Nauru, Tonga, Serbia,
Tuvalu, Ida-Timor, Šveits, Montenegro, Lõuna-Sudaan.

ÜRO peasekretär on Ban Kimoon ja peakorter on New
Yorgis,
Ameerika Ühendriikides.

Eesti ühines ÜRO-ga 17. septembril 1991. aastal.

Eesmärgik on kinglustada ja kaitsta
poliitiliste ja vajadusel ka sõjaliste
vahenditega liikmesriikide
julgeolekut ja vabadust.

NATO peakorter asub Brüsselis ja NATO peasekretär on alates 1. oktoobrist 2014. aastast Jens Stoltenberg.

Eesti ühines NATO-ga 29.märtsil 2004.aastal.

NATOs on 28
liikmesriiki: Albaania, Ameerika Ühendriigid,
Belgia, Bulgaaria, Eesti,
Hispaania, Holland, Horvaatia,
Island, Itaalia, Kanada, Kreeka,
Leedu, Luksemburg, Läti, Norra,
Poola, Portugal, Prantsusmaa,
Rumeenia, Saksamaa, Slovakkia,
Sloveenia, Suurbritannia, Iirimaa,
Taani, Tsehhi, Türgi, Ungari.

Lepingute rakendamine ja rakendamise
jälgimine - WTO aitab kaasa asutamislepingu (Marrakeši
lepingu) ja mitmepoolsete kaubanduslepingute
rakendamisele, haldamisele ja toimimisele ning
nende eesmärkide edendamisele ja tagab
mitmepoolsete kaubanduslepingute rakendamise,
haldamise ja toimimise raamistiku. Mitmed WTO
nõukogud ja komiteed on loodud just erinevate
lepingute rakendamise monitooringuks.

Organisatsiooni peakorter asub Šveitsis Genfis ja peadirektor on Roberto Azevêdo.

Vaidluste lahendamine: WTO haldab vaidluste lahendamist reguleerivate eeskirjade ja protseduuride käsitluslepet, nn.
vaidluste lahendamise käsitluslepe (DSA - Dispute
Settlement Agreement). Vaidlusi lahendav lepe on
oluline, et tagada WTO reeglite täitmine ja kaubandussüsteemi stabiilne ja tõrgeteta toimimine.

Kaubanduskompetentsi tõstmine - WTO lepingud sisaldavad eraldi sätteid arengumaadele, sh. pikemad perioodid lepingute rakendamiseks ja lepingutest tulenevate kohustuste täitmiseks, meetmed kaubanduslike võimaluste
suurendamiseks, vaidluste lahendamiseks ja
tehniliste standartide rakendamiseks. WTO korraldab
aastas sadu tehnilise koostöö missioone
arengumaadesse ja korraldab iga-aastaseid kursuseid
arengumaade valitsusametnikele.

Kaubandusläbirääkimised - WTO tagab foorumi oma liikmete vaheliste
läbirääkimiste jaoks mitmepoolsete
kaubandussuhete küsimustes, mida on käsitletud
asutamislepingus (kaubad, teenused,
intellektuaalomandi kaitse), kaubanduse
liberaliseerimise küsimustes ja ka lubatud erandite
üle.

Eesti liitus Maailma Kaubandusorganisatsiooniga 13. novembril 1999. aastal.

WTO loodi 1995. aastal Üldise Tolli- ja
Kaubanduskokkuleppega (General Agreement on
Tariffs and Trade, GATT) ühinenud riikide baasil.

OECD asutati 1961. aastal ja see on 1948. aastal
loodud Euroopa Majanduskoostöö
Organisatsiooni järeltulija.

Eesti kutsuti OECD liikmeks juunis 2010. aastal ja sai liikmeks 9. detsembril 2010.
aastal.

OECD eesmärgiks on tugevdada demokraatiat ja soodustada vabaturumajandust
kõikjal maailmas.

OECD peakontorid asuvad Château de la Muette'is Pariisis Prantsusmaal ja OECD peasekretär on alates 1. juunist 2006. aastast José Ángel Gurría.

Riigid-osalejad on 34: Austraalia, Austria, Belgia,
Kanada, Tsiili, Tsehhi, Taani, Eesti,
Soome, Prantsusmaa, Saksamaa,
Kreeka, Ungari, Island, Iirimaa,
Iisrael, Itaalia, Jaapan, Korea,
Luksemburg, Mehhiko, Holland,
Uus-Meremaa, Norra, Poola,
Portugal, Slovakkia, Slovenia,
Hispaania, Rootsi, Sveits, Türgi,
Suurbritannia, USA.

Euroopa Nõukogu asutati 5. mail 1949. aastal Londoni lepingu ehk Euroopa
Nõukogu põhikirja allkirjastamisega kümne riigi poolt.

Eesti ühines koos Leedu ja Sloveeniaga 14. mail 1993. aastal.

Euroopa Nõukogu alaline asukoht on Strasbourgis ja Alates 1. oktoobrist 2009, aastal on peasekretär endine Norra peaminister Thorbjorn Jagland.

47 liikmesriiki seisus: Albaania, Andorra, Armeenia, Austria, Aserbaidžaan,
Belgia, Bosnia ja Hertsegoviina, Bulgaaria, Horvaatia,
Küpros, Tšehhi, Taani, Eesti, Soome, Prantsusmaa,
Gruusia, Saksamaa, Kreeka, Ungari, Island, Iirimaa,
Itaalia, Läti, Liechtenstein, Leedu, Luksemburg, Malta,
Moldova, Monaco, Montenegro, Madalmaad, Norra, Poola,
Portugal, Rumeenia, Venemaa, San Marino, Serbia,
Slovakkia, Sloveenia, Hispaania, Rootsi, Šveits,
Makedoonia, Türgi, Ukraina, Suurbritannia, Montenegro.

Kaitsta inimõigusi, pluralistlikku
demokraatiat ja õigusriigi
põhimõtteid.

Leida ühiseid lahendusi
väljakutsetele Euroopa
ühiskonnas.

Tõsta teadlikkust Euroopa
kultuurilisest identiteedist ja
mitmekesisusest ning seda
soodustada.

Tugevdada poliitiliste, õiguslike ja
põhiseaduse reformide toetamise
abil demokraatlikku stabiilsust
Euroopas.

IMF lepiti kokku 1944. aastal IMF loodi 1945. aastal Bretton Woodsis toimunud rahvusvahelisel rahanduskonverentsil.

Osalejaid on 188 riiki.

Eesti ühines fondiga 26.mail 1992 aastal.

Peakorter on Washingtonis Ameerika Ühendriikides ja juhtkond on Christine Lagarde.

IMF-i seiretegevuse eesmärgiks
on julgustada riike rakendama
sellist majanduspoliitikat ja
institutsionaalseid reforme, mis
toetaksid jätkusuutlikku ja
tasakaalustatud maailmamajanduse arengut.

Riigivõimude oskusteabe tugevdamiseks majanduspoliitika
planeerimise ja rakendamise osas
pakub tehnilist abi.

Rahvusvahelise valuutafondi
finantsabi kasutatakse aitamaks
riiki ajutiste maksebilansiprobleemide
ilmnemisel, et vältida likviidsuskriisi ning selle
võimalikku negatiivset mõju majanduskasvule ja teistele
riikidele.

Eesti ühines OSCE 17. septebril 1991 aastal.

OSCE peasekretär on alates 2011. aastast Lamberto Zannier (Itaalia) ja peakorter asub Austrias, Viin.

OSCE asutati 1975. aastal NATO ja Varssavi Lepingu Organisatsiooni riikide poolt ühiselt.

Riiki-osalejaid on 57: Albaania, Andorra, Armeenia, Austria,
Aserbaidžaan, Valgevene, Belgia, Bosnia ja
Hertsegoviina, Bulgaaria, Kanada, Horvaatia,
Küpros, Tsehhi, Taani, Eesti, Soome, Makedoonia,
Prantsusmaa, Gruusia, Saksamaa, Kreeka,
Vatikan, Ungari, Island, Iirimaa, Itaalia,
Kasahstan, Kõrgõzstan, Läti, Liechtenstein, Leedu,
Luksemburg, Malta, Moldova, Monako, Mongolia,
Montenegro, Holland, Norra, Poola, Portugal,
Rumeenia, Venemaa, San Marino, Serbia,
Slovakkia, Slovenia, Hispaania, Rootsi, Sveits,
Tadžikistan, Türgi, Turkmenistan, Ukraina,
Suurbritannia, USA, Uzbekistan.

Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon püüab konflikte ennetada, kriise ohjata ja aidata kaasa
konfliktijärgse sotsiaalsele taastustööle, sealhulhgas inimõiguste tagamisele.