Industriaalühiskond ehk tööstusajastus
Industriaalühiskonnale üleminek algas 18. sajand ja lõppes 20. sajand.
kasutusele võeti ketrus-, kudumis- ja aurumasin, tekkis vabrikutööstus. Oluline oli ka koksi kasutuselevõtt kõrg sulatusahjudes, mis pani aluse metallurgia arengule.
Üleminek käsitsitöölt masinatööle ja uutele töökor ralduse vormidele tõstis tööviljakust, mis omakorda või maldas suurendada kulutusi tervishoiule ja haridusele.
Inimeste elujärje paranemine põhjustas rahvastiku kiire kasvu. Et tööstusettevõtted ja seega ka töökohad koondusid linnadesse, algas nendes piirkondades kiire linnastumine.
Keerulisem masinatöö eeldas töötajate paremat väljaõpet ja seega haritud töötajaid. See ajendas ühiskonda edasi arendama 16. sajandil reformatsiooni ajal sündinud universaalse hariduse põhimõtteid.
Üksikutesse Tallinna ja Narva suurettevõtetesse kontsentreerus enamik Eesti vabrikutööjõust, kuid nende toodang oli mõeldud peamiselt Vene keisririigi turu jaoks; Eesti elanike vajadusi rahuldasid kohalikud väikeettevõtted ning Peterburi ja Riia vabrikud. Eesti asend oli määrava tähtsusega, siin olid tähtsad impordisadamad ning töötlevaid ettevõtteid oli odavam rajada siia kui Sise-Venemaale
Enne esimest maailmasõda oli Eesti kõige olulisem tööstussektor tekstiilitööstus, kuigi selle osatähtsus aja jooksul aina langes. Hoolimata kiirest industrialiseerimisest oli Eesti ala esimese maailmasõja alguseks veel valdavalt agraarne
Scheibleri vabrik Łódźis, 19. sajandi lõpp
Kreenholmi Manufaktuur Narvas 1886. aastal
Eestis oli 1857. aastal rajatud Kreenholmi Puuvillamanufaktuur, millest sai sajandi lõpuks üks Venemaa suurimaid kergetööstusettevõtteid. 1870. aastal avatud Balti raudtee loodud ühendus Moskvaga tihendas Eesti sidemeid keisririigi sisekubermangudega ja aitas kaasa siinse tööstuse kiirele arengule.
Raudteede kasutuselevõtt 19. sajandil võimaldas suuremahulisi kaugvedusid ka sisemaal.