Tööstusühiskonna kujunemine ja iseloomulikud jooned

Kaupade tootmisel hakati senisest enam kasutama masinaid.

Esmaseks finantsallikaks täästusrevolutsioonil oli kaubandusest saadud sissetulekud.

Vabrikud vajasid tööjõudu. Seetõttu sai paljudest talupoegadest palgatöölised. Lisaks kasvas rahvastik kiirelt tänu paremale tervishoiule.

19. sajandi esimesel pooplel muutus valitsevaks raudadra kasutamine, lisaks leiutati külvimasin ja viljapeksumasin.

18. sajandi lõpus alguse saanud tõuaretus edendas loomakasvatust, kasumit ning toiduvarusid.

Tekkis ka vajadus toiduainete pikemaks säilimisajaks. 19. sajandi alguses hakati Prantsusmaal säilitama puuvilju klaasnõudes.

Esimeste vabrikute energiaallikaks oli langev vesi.

Aurumasin sai jõuallikaks 18. sajandi keskpaiku. James Watt täiustas seda 1765 aastal.

19. sajandi keskpaiku oli peamine kütus kivisüsi.

Industriaalühiskonnas laienes elektrivoolu kasutamine.

Prantsuse- ja tööstusliku revolutsiooniga seostatakse ka kaptialismile üleminekut.

Kapitalismi arenguga suurenes riikidevaheline kaubavahetus, kuigi importi piirati tolliga.

Tööstusrevolutsioon sai alguse inglismaalt. 19. sajandil euroopasse ja USA-sse jõudes.

Inglismaa tekstiilieksport suurenes tänu ketrus- ja kudumismasina leiutamisele 18. sajandil.

Aastail 1815-1850 kolmekordistus inglismaal söetootmine, neljakordistus raua toodang ning ligi kaheksa korda suurenes puuvillatoodang

1825. aastal avati esimene raudteeliin. Tööstusühiskonna kujunemisele aitas oluliselt kaasa raudtee areng.

Ka veetranspordil oli endiselt oluline roll. Robert Fulton leiutas esimese auriku, mis tegi 1807. aastal USA-s Hudsoni jõel esimese reisi.

Aurulaevanduse kiire areng 19. sajandil aitas ühendust pidada ligi kõigi maailma piirkondadega.

19. sajandi keskpaiku muutus masinatootmine valitsevaks majandusharuks enamikus Euroopa riikides.

Muudattused tootmises ja ühiskonnaelus aitasid tõsta elatustaset.

Masinatootmise areng tõi omakorda kaasa tööpuuduse ja protestid masinate kasutamise vastu.

1801. aastal oli Euroopas 14 linna, mille elanike arv oli üle 100 000. 1870. aastaks oli neid linne juba üle saja.

Varaste tööstuslinnade elamustingimused olid rasked ja lihtrahvas pidi elama kitsastes korterites.

Linnaelu iseloomustas kuritegevus ja muud sotsiaalsed probleemid.

Kujunesid uued sotsiaalsed kihid, tööliste osa suurenes

19. sajandi teisel poolel hakkas töölisklass enda eest seisma, muudatused kajastusid töölissedusandluses.

Kiire majanduslik areng süvendas majanduslikku ebavõrdsust.

Otsiti õiglasemat ühiskonna korraldust ehk sotsialismi.