Kolmas Maailm

NSV Liit ning lääneriigid eesotsas USA-ga kasutasid arengumaid oma poliitiliste eesmärkide elluviimiseks.

NSV Liit ning lääneriigid toetasid sageli inimvaenulikku diktatuuri.

NSV Liit andis abi igale diktaatorile, kes olid valinud sotsialistliku orientatsiooni, ehk kehtestada samasugune riigikord nagu Nõukogude Liidus.

Suurriigid kasutasid Kolmanda Maailma maades puhkenud sõjalisi kokkupõrkeid oma uute relvaliikide katsetamiseks lahingutingimustes.

Tulemusena andis see USA-le ja NSV Liidule võimaluse oma relvastust arendada.

Suurriikide abi seisnes enamasti relvastuse tarnimises ja sõjaasjatundjate saatmises.

NSV Liisu ja USA vastasseisust tulenev tuumasõjaoht ning suurriikide soov siduda endaga nõrgemaid riike tekitasid maailmas rahulolematust.

1950.-1960. aastail tekkinud, mille peamised algatajad olid Jugoslaavia, Egiptus ja India.

Enamik mitteühinemisliikumises osalejaid süüdistas võrdselt nii NSV Liitu kui ka USA-d maailma pingelises olukorras ja võidurelvastumises.

Liikumise põhiideeks said NSV Liidu ja USA juhitud sõjas-poliitilistest blokkidest eemalejäämine, relvastuse arendamisest loobumine, riikide sõltumatus ning koostöö võrdõiguslikkuse ja vastastikuse kasulikkuse alusel.

Tähtsaks peeti ka rahvaste kolonialismivastase võitluse toetamist ning riikide majandusliku ebavõrdsuse kaotamist.

Kõiki eesmärke ei õnnestunud saavutada.

Külma sõja aastatel jätkus võidurelvastumine, sõjaliste kokkupõrgete jätkumine

Säilis riikide majanduslik ebavõrdsus

Raske majanduslik olukord, mille põhjuseks oli kolooniate majanduse tihe side emamaaga.

Pahatihti oli asumaa peaülesanne varustada emamaad tooraine või põllumajandussaadustega.

Mitmed asumaad olid keskendunud teravilja, suhkruroo või banaanide kasvatamisele.

Pärast iseseisvumist katkesid varasemad sidemed ning noored riigid pidid ennast ise ära majandama, satuti taas majanduslikku sõltuvusse suurriikidest.

Arenenud riigid pakkusid küll majandusabi, kuid nõudsid vastutasuks juurdepääsu arengumaade maavaradele ning majanduslikku või poliitilist kuulekust.

Arengumaade raske majandulik olukord põhjustas ka palju muid probleeme.

Näljahädad, joogivee puudus, haigused, epideemiad jms.

Arengumaade sisepoliitiline ebastabiilsus.

Valitsused vahetusid sagedasti mitte parlamendivalimiste, vaid sõjaliste riigipööretega.

Demokraatia nõrkus või selle täielik puudumine, rahva madal haridustase või mõnikord kirjaoskamatus, keskajas või kiviajast pärinevad tavad.

Pindalalt ja rahvaarvult suurim maailmajagu, kus elab paljude erinevate religioonide ja traditsioonidega rahvaid.

Teise maailmasõja järgsetel aastakümnetel olid Aasia riigid majanduslikult ja poliitiliselt rühmadesse jagunenud.

Arenenud turumajndusliku tööstusriigina kerkis esile Jaapan.

Kiiret majandusedu saavutasid 20.sajandi viimasel kolmandikul ka Lõuna-Korea, Hongkong, Singapur, Taiwan.

Mõni riik kuulus kommunistlikku leeri.

Hiina, Põhja-Korea, Põhja-Vietnam.

1949. aastal kuulutati välja kommunistlik rahvavabariik, mille juhiks sai Mao Zedong.

Zedongi ideede põhjal tekkis kommunistliku õpetuse Hiina suund ehk maoism.

Maoismiga kaasnes terror ja inimeste täielik allumine kommunistliku partei diktatuurile.

Hiina majandust hakati arendama riiklike viisaastakuplaanide alusel.

1958. aastal kuulutas Mao välja suure hüppe poliitika, mille eesmärk oli kommunism võimalikult lühikese ajaga üles ehitada.

Suur hüpe ebaõnnestus: täästustoodang vähenes järsult ning põllumajanduses valitses segadus, algas näljahäda.

Mao Zedong suri 1976. aastal.

Hiinat asus juhtima kommunistide mõõdukam suund.

Tehti ümberkorraldusi ning saadi jagu näljahädast.

Majandus arenes jõudsalt, kuid riik polnud demokraatlik.

Poliitilise demokraatia küsimus on Hiinas seniajani lahendamata.

Kuulus pikalt Briti koloniaalimpeeriumi koosseisu.

Mahata Gandhi (1869-1948)

India vabadusliikumise ideeline juht.

Kujundas vägivallatu aktiivse võitluse meetodi (satjagraha - tõlkes ''tões püsimine'')

India rahvaste iseseisvusvõitlust juhtis kahe maailmasõja vahel erinevaid poliitilisi suundi ühendav India Rahvuskongress.

1947. a jaotas Suurbritannia valitsus India usu põhjal kaheks dominiooniks.

Hinduistlikuks Indiaks.

Islamiusuliseks Pakistaniks.

1950. aastatel said Pakistanist ja Indiast iseseisvad riigid, mille areng kulges eri suunas.

Indias valitses edaspidi üldiselt demokraatlik kord.

Indial olid suhteliselt head suhted NSV Liiduga.

Pakistani juhtisid aga põhiliselt sõjalised diktatuurid.

Pakistani juhid otsisid toestust USA-lt,

India ja Pakistani suhted on pingelised olnud algusest peale ning mitu korda on puhkenud ka sõjalised konfliktid.

Tänapäeva India on kontrastide maa.

Rikkuse kõrval leidub ka palju äärmuslikku vaesust, teaduse ja tehnika tippsaavutuste kõrval on säilinud vanaaegsed arusaamad ja eluviis, rahuarmastava filosoofia kõrval valitsevad viha ja vaen.

Ladina-Ameerika riigid

Aasia riigid

Okeaania riigid

Aafrika riigid

Arenguteede otsimine

Ladina-Ameerika riigid olid väliselt küll vabariigid, kuid sageli valitses seal autoritaarne diktatuur.

Huntad ehk sõjaväelaste diktaatorlikud valitsused üritasid riigid ümberkorraldusi teha.

Ladina-Ameerika maade majanduselu iseloomustas põllumajandus ja suurmaaomandid.

Kasvasid ka linnad, sest suur tööpuudus maal sundis inimesi linna kolima.

Arenenud tööstusriigiks saamast takistas see, et majanduse põhirõhk oli põllumajandussaaduste ja töötlemata tooraine väljaveol

Mõned poliitilised rühmad eelistasid suunda, mis poleks ei läänelik kapitalism ega ka kommunism.

Parempoolsed konservatiivid pooldasid vabaturumajandust.

Kolmandad otsisid tuge vasakpoolsetest õpetustest

Peronism Argentiinas

Peronism ehk kindral Juan D. Peron de la Sosa õpetusel põhinev massiliikumine.

Peron, kes 1946. aastal valiti Argentiinas presidendiks, kehtestas riigid diktatuuri ning viis ellu reforme.

1950. aastate keskel olukord muutus, kui langesid ekspordihinnad ning riigi majanduslik seis halvenes.

Peroni vastased sooritasid riigipöörde ning sundisid kukutatud presidendi maalt põgenema.

1970. aastate esimesel poolel Peron naases kodumaale ning oli veidi rohkem kui aasta uuesti riigipea.

1980. aastate algusest on Argentiina liikunud demokraatia taastamise ja kindlustamise teed.

Pinocheti parempoolne diktatuur Tšiilis

1970. aastal võitsid vasakpoolsed Tšiili üldvalimised.

Presidendiks valiti sotsialist Salvador Allende Gossens.

Allende valitsus pöödis ellu viia sotsialistlikku poliitikat.

Valitsuse tegevus tekitas vastuolusid nii riigis endas kui ka suhetes USA-ga, kes lõpetas Tšiili abistamise.

1973. aasta septembris kukutas Tšiili armee eesotsas kindral Pinochetiga president Salvador Allende valitsuse.

Riigipea ise sai lahingus surma.

Tšiilis kehtestati diktatuur

Poliitiline tegevus keelati

Vasakpoolsete suhtes kasutati vägivalda

Pinocheti diktatuuri toetas USA, kes üritas sel moel peatada kommunismi levikut Ladina-Ameerikas.

Diktatuur kehtis 1980. aastate lõpuni, mil Pinochet loobus võimust.

Vasakpoolsete diktatuur Kuubal ja Nicaraguas

Kuuba

1950. aastate lõpul tuli relva jõul võimule Fidel Castro, kes kehtestas kommunistliku partei diktatuuri.

Riigis viidi sisse plaanimajandus, inimeste elutustase jäi aga madalaks.

Kuuba raketikriis 1960. aastate algul.

Nicaragua

1970. aastate lõul tulid võimule sandinistid ning kehtestasid oma diktatuuri.

Sandinistid saatsid laiali parlamendi, tühistasid senised seadused ning hakkasid moodustama oma sõjaväge.

Kontrated, ehk sandinistide vastased, alustasid uue valitsuse vastu sõjategevust.

Kodusõda kestis 10 aastat.

Sandinistid said abi Kuubalt ja NSV Liidult, kontraid abistas aga USA.

NSV Liit katklestas 1980. aastate lõpul sandiniste sõjalise abistamise ning sandinistid olid sunnitud võimust loobuma.

Riigis korraldati vabad valimised, kus endised võimulolijad said lüüa.

Ladina-Ameerika 20. sajandi lõpul

1980.-1990. aastail mindi enamikus Ladina-Ameerika riikides üle demokraatiale.

Probleemid ikkagi jätkusid.

Kesk- ja Lõuna-Ameerika maad ei suutnud ületada majanduslikku mahajäämust, vaesust ega vabaneda suurtest välisvõlgadest.

Palju uimastitootjaid ja uimastikauplejaid

Saavutused

Aafrika maade vabanemine koloniaalvõimu alt algas iseseisva Liibüa kuningriigi väljakuulutamisega 1951. aastal.

Järgmistel aastakümnetel tekkis umbes poolsada uut riiki.

Mõndade riikide majanduse areng.

Lõuna-Aafrika Vabariik.

1990. aasta suvel tühistati kõik apatheidiseadused.

Lõuna-Aafrika liikumine demokraatia suunas.

Probleemid

Enamikus koloniaalvõimu alt vabanenud Aafrika riikides kehtestati diktatuurid.

Poliitiline ebastabiilsus, riigipöörded ning võimude mõtlematu tegevus viis mitu Aafrika riiki hävingu piirile.

Apartheidipolootika ehk rahvastiku jaotamine rasside alusel.

Lõuna-Aafrika elanikkonna valdav enamik olid mustanahalised aafriklased, kuid riiki valitsesid kuni 1990. aastani Hollandi kolonistide järeltulijad buurid.

Aafrikas on säilinud mitmes kriisikolded 20. sajandi viimastest aastakümnetest alates on toimunud veriseid sõjalisi kokkupõrkeid.

Paljusi Aafrika riike vaevavad ka pidevalt majandusraskused, näljahädad, aga ka sagedased epideemiad.