Juhendamisprotsess
Age-Djana Kruutmann ja Kristi Kreos

Praktikandile on vajalik anda pidevalt konstruktiivset tagasidet. Vastasel juhul on oht, et praktikant omandab oskuse valesti. Ilma tagasisideta harjutamine on ebaefektiivne.

Juhendatav omandab baasteadmised oskustest, hakkab üksikasjaliselt aru saama, milline on õpitav oskus ning harjutab neid, kuni on omandatud vilumus.

Praktikant suudab omandatud oskusi näha erinevtest vaatenurkadest.

Lisandub enesereflektsioon, praktikant suudab ennast kriitliselt hinnata.

Läbi oskuste harjutamise ja vilumuse tekkimise süveneb praktikandi usk endasse ning praktikant tunneb kergendust.

Oluline on meeldiv õhkkond.

Tähtis on juhendatavat informeerida olulistest asjadest, näiteks praktikakeskkonna normidest ja reeglitest, töövahendite asukohast ja kasutamisest, dokumentatsioonist, ühenduse võtmise võimalustest.

Juhendaja peaks oskama lugeda praktikandi erinevaid emotsioone, märkama tema ebakindlust või hirmu.

Juhendaja olemasolu, kättesaadavus ning motiveeritus aitavad määrata, kui kiiresti praktikant suudab töökeskkonda sisse elada ning kui mugavalt ta end meeskonnatöös tunneb.

Praktikanti ei tohiks sundida tegema asju, milleks ta valmis ei ole.

Praktikant soovib saada teavet selle kohta, millised on praktikakoha reeglid ja normid, ruumide ja töövahendite asetus ning kasutamistehnika, kes on tema juhendaja ning kuidas temaga kontakti võtta juhul kui praktikandi töögraafikus toimub muudatusi. Praktikant ei pruugi julgeda kõik oma küsimusi esitada, seega on oluline tema hirme märgata ning olla avatud ja julgustav.

Oskuste omandamisel on oluline osa juhendaja poolsel demonstratsioonil. Kuna mõne toimingu sooritamiseks võib olla mitu erinevat viisi, peab juhendaja julgustama praktikanti leidma endale sobivaim. Tähelepanu pöörata toimingu soorituse korrektsusele, koordinatsioonile ning kiirusele.

Juhendaja peab teooria ja praktika ühildamisel juhendatavale küsimusi esitama ja vastuste juurde suunama, selgitama välja tema probleemid ja õppimisvajaduse, toetama kriitilist mõtlemist ning praktikandi enesehinnangut edendama.

Juhendaja on eetiliste hoiakute kujunemisel praktikandile eeskujuks, millest tervishoius rõhutatakse õigust heale hooldusele, inimväärikuse austamist, enesemääramisõiguse austamist, seadustele vastavust, ametioskuste valdamist, vastastikust hinnangu andmist ja koostööd.

Praktikant kardab tihtipeale tekitada oma tegudega kahju või paista ebakompetentne. Juhendaja saab vähendada praktikandi hirmu olles temaga empaatiline, mõsitev ning teda julgustades. Juhendaja peaks praktikanti kuulama, märkama tema hirme ja muresid ning adekvaatselt reageerima.

Praktikandi hindamisel tuleks keskenduda praktika eesmärkide või õpiväljundite saavutamisele, hinnata praktikandi isiksuslikku arengut, ja anda praktikandile võimalus enesereflektsiooniks.