Pereõendus

Õde kogub vajalikud andmed selleks, et selgitada välja patsiendi tegelikud ja võimalikud probleemid, määratleb olemasolevad jõuvarud ning hindab ja teev kindlaks õendusvajadused.

(Roper-Logan-Tirerney – elamise mudelil põhinev õendusmudel) – turvalise keskkonna säilitamine, suhtlemine, hingamine, söömine ja joomine, eritamine, isiklik puhtus ja riietumine, kehatemperatuuri kontroll, füüsiline aktiivsus, töötamine ja mängimine, seksuaalsuse väljendamine, magamine, suremine. 

 Hindamisel kasutada Fagerströmi nikotiinsõltuvuse testi

Emotsionaalse enesetunde küsimustiku kasutamine

 Läbi koolituste ja erialakirjanduse on võimalik olla teadlik erinevatest muutustest ning võtta kasutusele tõhusamaid õendusabi meetodeid. 

Hinnata patsiendi õendusvajadusi. Patsiendi kaasamine ja tema aktiivne osalus. Arvestada patsiendi eelistuste ja tõekspidamistega

Õendusprobleem on terviseprobleem, mis teeb muret patsiendile või teda hooldavale isikule. Õendusprobleemid reastatakse tähtsuse järjekorda

 Õendusdiagnoos on kutsealastel teadmistel põhinev otsustus patsiendi reageeringuist olemasolevaile või võimalikele seisundi muutustele või vajadustele.

Eesmärk näitab, milliseid muutusi patsiendi käitumises või terviseseisundis tahetakse saavutada. Eesmärk suunab tegevusi ja kirjeldab, kuidas tulemusi patsiendi käitumises või terviseseisundis jälgitakse ning millise aja möödudes peab selleni jõudma.

Soovitud tulemuste võrdlemine saadud tulemiga. Planeeritud õendusabi tulemuslikkuse hindamine. Edasise tegevuse määratlemine ja planeerimine juhul, kui ei saavutatud oodatud tulemust. Õenduprotsessi etappide kriitiline analüüs ja vajalike ümberkorralduste tegemine 

Meeskond koosneb pereõest, perearstist ja registraatorist (kliinilisest assistendist). Iga meekonnaliige vastutab oma tegevuse eest, peab näitama üles hoolivat suhtumist ning olukorra lahendama professionaalselt. Pereõele tuleb luua tingimused iseseisvaks vastuvõtuks, et oleks täidetud seadusandlusest tulenevalt pereõeteenuse osutamine ja kättesaadavus. Kogu meeskondlik tegevus on suunatud patsientidele ja tema lähedastele abi andmisele, samas ei tohi vähem tähtsaks pidada, et perearst ja pereõde teineteisele toeks nii erialaliselt kui ka moraalselt.

Tervishoiuteenuste osutamist tõendavate ja perearsti nimistut puudutavate dokumentide täitmine on kohustuslik kõikidele tervishoiuteenust osutavatele tervishoiutöötajatele. Täpne dokumentatsiooni vormistamise kord fikseeritakse nii perearstipraksise töösisekorra eeskirjades kui ka eraldi konkreetse pereõe ametijuhendis.Dokumenteerimise abil saab pereõde teatud aja möödudes hinnata, kas patsiendiga tegutsetakse plaanipäraselt ja kas eesmärk saavutatakse. Üldarstiabiteenuse osutamine sisaldab kohustust väljastada patsientidele terviseseisundi kohta dokumente. Pereõed peavad olema teadlikud erinevalest dokumentide vormidest.

Mootorsõidukijuhi A, B, C ja nende alakategooriate ning R-kategooria tervisetõend, tervisetõend töökohale või edasiõppimiseks, relvaloa taotleja tervisetõend, teatised.

Tervisedendus on laiaulatuslik sotsiaalne ja poliitiline protsess, mis hõlmab üksikisiku oskused ja suutlikkuse, suunates need tegevusele, mis soodustab sotsiaalsete, keskkonna ja majanduslike tingimuste muutmist, mis omakorda leevendaksid nende võimalikust koosmõjust tekkivat negatiivset toimet rahva tervisele.

Laste tervise edendamine on laste tervise väärtustamine ja positiivse tervise suurendamine.

KMI määramine. Jälgida, et patsient peaks toitumispäevikut, kuhu ta märgib päeva jooksul tarvitud toidukogused toidukordade lõikes.

Verelipiidide (üldkolesterool, LDL-kolesterool, HDLkolesterool, triglütseriidid) normväärtusest erinevat taset või nende ebaõiget vahekorda vereseerumis.

Aeroobsed harjutused, mis põhjustavad pulsi kiirenemist ja hingamise sagenemist, parandavad südame-veresoonkonna töövõimet: vererõhk normaliseerub, suureneb HDLkolesterooli tase verelipiidide spektris ja väheneb liigne kehakaal, mis oli tingitud tasakaalu häirumisest toiduga saadava ja kehaliseks tegevuseks kuluva energiahulga vahel.

Pereõe ülesandeks on teavitada nii suitsetajat kui ka passiivset suitsetajat tubaka kahjulikust mõjust tervisele, andes praktilisi soovitusi suitsetamisest loobumiseks ja tubakavaba elukeskkonna tagamiseks. Samuti on pereõde isik, kes julgustab ja toetab nii suitsetamisest loobujat kui ka tema pereliikmeid.Eestis on välja töötatud ravijuhend “Suitsetaja praktiline abistamine tubakast loobumisel”.

 Alkoholil on inimese tervist kahjustav otsene toime ja kaudne toime, kuivõrd alkoholijoobega kaasnev riskikäitumine põhjustab tõsiseid negatiivseid toimeid nii sotsiaal- kui majandusvaldkondades, selliseid nagu antisotsiaalne ja vägivaldne käitumine, perevägivald, tänavakuritegevuse tõus, majanduskasvu aeglustumine, sellega seotud suuremad kulud tervishoiule ja sotsiaalvaldkonnale.

Tähtis on tunda ära sõltuvussündroom ning käituda igas olukorras professionaalselt ning asjalikult. 

Stressiks nimetatakse halva tähendusega välise asjaolu või teguri tagajärjel organismis kujunevat pingeseisundit, mis avaldub nii psüühiliste kui kehaliste funktsioonide muutuses. Tüüpilised stressorid on psüühiline pinge, raske kehaline töö ja trauma. Stressi mõju on otsene (mure) või kaudne (murega kaasneb pinge, ärevus), mis püsides avalduvad psüühiliste ja kehaliste häiretena nagu vererõhu tõus, unehäired, söögiisu tõus/langus, keskendumisraskused jne.

Eesmärk on säilitada ka vanemas eas sotsiaalne roll ja tegutsemisvõime.Efektiivne on sõeltestimine samaaegselt ravikontaktidega (nn. oportunistlik skriining), see tähendab ükskõik millisel põhjusel perearsti või pereõe poole pöördunud isikute testimine potentsiaalselt ravitavate haiguste prekliiniliste ilmingute suhtes

Toiduvalmistamine ja -hankimine, orienteerumine rahas, telefoni kasutamises jne

Kõhu- ja rindade palpatsioon, vererõhu mõõtmine jne. –vastavalt leiule põhjalikumad uuringud ja ravi perearsti poolt.

Riskifaktoritest informeerimine, tervisekäitumise jälgimine, motiveerimine, eesmärkide seadmine, lähedaste kaasamine, motiveeriv vestlus.

Rsikide lahendamine, tunnustada patsiendi tööd, õpetada praktilist tegutsemist probleemide korral, varustada kirjaliku abimaterjaliga, jälgida patsiendi käitumist, loo toetav võrgustik, võimalda psühholoogilist tuge.

Hinnata riskiteguritest loobumise edukust, tagasiside andmine, vajadusel korrata eesmärke, kokkuvõte protsessi kulust ja tulemustest, tunnustamine, jätkuv psühholoogiline tugi.