Tööstusühiskonna kujunemine ja selle iseloomulikud jooned
Tööstusühiskonna kujunemine
Tööstusrevolutsiooni olemus
18. sajandil asendusid manufaktuurid vabrikutega, aina enam tuli kasutusele masinaid.
Kaubandusest saadud sissetulekud olid esimesed tööstusrevolutsiooni finantsallikad.
Ettevõtete omanikud hakkasid leiutiste väljatöötamist osaliselt rahastama.
Talupoegadest said palgatöölised
Rahvastiku kiire kasv ja suremuse vähenemine kiirendasid tööstusrevolutsiooni.
Põllumajandus tööstusühiskonnas
Edusammud metallide tootmises ja töötlemises olid põllumajanduse mehhaniseerimise aluseks.
19. sajandil muutus valitsevaks raudadra kasutus, leiutati külvimasin ja viljapeksumasin. Kombaini kasutus suurendas tunduvalt saagikust.
Päevakorrale tõusis puu- ja kõõgivilja ning liha pikaajaline säilitamine ja lihtsam transport.
Maaelanikkond vähenes, sest tööpuuduse tõttu siirdusid nad linnadesse.
Uute jõu- ja energiallikate kasutuselevõtmine
Esimestes vabrikutes kasutati energiaallikana langevat vett, mis pani tööle vesiratta ning see omakorda vajalikud mehhanismid.
Veejõu kasutuse tõttu rajati vabrikud jõgede juurde.
James Watt konstueeris 1756. aasal universaalse aurumasina.
Tema lahendus, kuidas kolvi otseliikumist silindris üle kanda pööreteks võimaldas kasutusele võtta võllid ja hammasrattad.
Aurumasinat hakati kasutama paljudes majandusharudes.
19. sajandi keskpaigas tuli peamiseks lihtmasinate kütuseks kivisüsi, mis lahendas paljud varasemad energiaprobleemid.
Itaallane Alessandro Volta leiutas 1800. aastal patarei.
Inglane Michael Faraday valmistas 19. sajandil elektrigeneraatori, hiljem ka elektrimoototri.
Elektri kui uue energiaallika rakendamisel kujunes murranguliseks elektrijuhtmete kasutuselevõtmine.
Ameeriklane Thomas Alva Edison valmistas 1879. aastal töökindla elektrilambi.
19. sajandi lõpul hakati elektrit kasutama tänavate valgustamisel.
Elektri kasutamine tõi kaasa suuri muutusi terasetööstustes, kus võeti kasutusele sakslase Carl Willhelm Siemensi leiutatud elektrikaarahi.
Kapitalism ja monopolid
Tootmisvahendite eraomadus, majanduse arenguks olevad erainvesteeringud, turumajandus, vaba konkurents ning riigi piiratud osa majanduse reguleerimisel on iseloomulikud kapitalismile.
Kapitalismi arenguga kaasnes eri riike siduva majandussuhete süsteemi kujunemine.
Tihenes riikidevaheline kaubavahetus, tarbijal oli võimalus valida suurema hulga ja erineva hinnaga kaupade vahel, kuid importi piirati tihti kaitsetollidega.
19. sajandi teisel poolel hakkasid üksikud ettevõtted esimesena USA-s koonduma suuremaiks.
See võimaldas tegutseda tulemuslikumalt tooraine hankimisel, tööjou kasutamisel ja toodete turustamisel.
Järjest suurem ühelaadsete ettevõttete koondumine tõi kaasa konkurentsi nõrgenemise või kadumise antud majandusharus.
Kui üht toodet või teenust pakub ainult üks müüja, on ta turul monopoolses seisundis, see võimaldab tal küsida toote või teenuse eest kõrget hinda.
Monopolide olemasolu välistab vaba konkurentsi.
Monopolide murdmiseks võtsid valitsused vastu monopolidevastaseid seadusi.
Inglismaa- tööstusrevolutsiooni juhtriik
Soodsates majandusoludes kasvas 17. sajandil kiiresti Inglismaa rahvaarv.
Inglismaa oli rikas maavarade poolest ja ülemerekaubanduse valitseja, see andis riigile rohkem vaba kapitali.
Pärisorjuse puudumine soodustas põllumajanduse arnegut.
Laevatatavate jõgede ja kanalite võrk kindlustas enne reudteede rajamist tooraine ja kaupade liikumise.
18. sajandil pani aluse tekstiilitööstusele ketrus- ja kudumismasina leiutamine.
19. sajandi teiseks pooleks oli Inglismaa tekstiilieksoprt suurenenud mitusada korda.
Paljud leiutised püüdsid kaevandusi ohutumaks muuta, uue tehnoloogiaga sai rauast odav materjal.
1815-1850 kolmekordistus Inglismaal söetootmine, neljakordistus raua- ja ligi kaheksa korda suurenes puuvillatoodang.
Transpordi areng
1814. aastal Inglismaal Georg Stephensoni edukalt katsetatud auruvedurit kasutati esialgu kaevandusest söe väljavedamiseks.
Maailma esimene raudteeliin, mis oli 6km pikk, rajati Inglismaal Stephsoni eestvõttel 1825. aastal.
1830. aastal rajati raudteeühendus Liverpooli ja Manchesteri vahel.
1830. aastail algas raudteede rajamine ka Mandri-Euroopas.
Raudteedest sai tööstusühiskonna transpordisüsteemis tähtis lüli, sest rongiga oli võimalik toorainet ja valmistoodangut vedada suurtes kogustes.
Raudteede ümber tekkisid uued asulad ja tööstusettevõtted.
Raudteede ja raudteesildade ning vedurite ja vagunite ehitamisest ja hooldamisest sai oluline majandusharu, mis andis tööd paljudele inimestele.
Rongiliiklus soodustas ja edendas siseturismi ja mereäärsete kuurortlinnade arengut.
1807. aastal tegi USA-s Hudsoni jõel reisi maailma esimene aurik, mille leiutaja oli Robert Fulton.
Aurulaevanduse kiire areng 19. sajandil, sõukruvi kasutuselevõtmine ja raudlaevade ehitamine võimaldasid hakata ühendust pidama paljude maailma piirkondadega.
Laevaliikluse arenguga käis kaasas ka ulatuslik kanalite ehitamine.
Sidevahendite areng
Samuel Morse leiutas 1837. aastal elektromagnetilise telegraafiparaadi, seda kasutasid algselt raudteelased.
Kõige olulisemad ärialased ja diplomaatilised dokumendid edastati telegraafiga.
1850. aastaks oli telegraafiliin paigutatud La Manche'i väina, 1865. aastaks Atlandi ookeani põhja.
1850. aastal hakkas Reuters edastama välisuudiseid telegraafi kaudu.
1876. aastal algas Graham Belli leiutatud telefoni võidukäik nii ametialases kui ka erasuhtluses.
19. sajandi teisel poolel leiutati heli salvestamise aparaat ning raadio.
1895. aastal demonstreeriti Guglielmo Marconi leiutatud raadioaparaati Pariisis ning 1901. aastal edastati raadiosignaal juba üle Atlandi ookeani
Raadio oli algul eriti oluline tsiviil- ja sõjalaevanduses.
19. sajandi lõpuks oli sidevahendite areng muutnud inimeste suhtlemisvõimalusi, kiirendanud informatsiooni liikumist ning laiendanud arusaamist maailmast.
Tööstusühiskonna iseloomulikud jooned
Tööstuse arengu mõju ühiskonnaelule
19. sajandi keskpaigaks oli masinatootmine muutunud enmikus Euroopa riikides ja USA-s valitsevaks.
Tähtsamaks majandusharuks muutus töötus, see tõi kaasa endaga üldise elutaseme tõusu ühiskonnas.
Tööstusharude hulgast tõusis esile rasketööstus, mis oli seotud rauamaagi ja kivisöe tootmisega.
Masinatootmise võidulepääs tõi kaasa põhjalikud muutused tootmises ja ühiskonnaelu sfäärides (põllumajanduses, olmes, vaimuelus, moraalis).
Inimesi võis rängalt tabada tööpuudus, mille põhjuseks peeti masinaid.
18. sajandil ja 19. sajandi esimesel poolel olid sagedased tööliste väljaastumised, mille käigus purustati masinaid.
Vabrikutootmine tegi inimestele kättesaadavamaks paljud tarbekaubad.
Masintootmine suurendas tööviljakust ja alandas kaupade hindu.
Linnastumine ehk urbaniseerumine
Linnad muutusid peamisteks tööstus- ja kaubanduskeskusteks, kuhu koondus järjest rohkem inimesi.
19. sajandi lõpuks elas Inglismaas 70, Prantsusmaal ligi 50 ja Saksamaal 40 protsenti inimestest.
Linnaelu hüved ja puudused
Lihtrahvas elas enamasti agulite odavates ja kitsastes korterites, keldrites või hoovides.
Sellega kaasnes laste suur suremus
Töölisasundused olid ülerahvastatuse töttu eriti vastuvõtlikud epideemiatele.
Palju kuritegevusi ja ühiskondlike pahesid.
Pikemas perspektiivis oli linnaelu siiski elukeskkonna pidev paranemine.
Hakati rajama äärelinnu hõlmanud veevärke, kanalisatsiooni ning linnaehitust planeerima.
Uue ehitusmaterjalina võeti kasutusele raudbetoon
Tänavaid hakati valgustama gaasilaternatega
Arendati linnatransporti ning hakati ehitama allmaaraudteid.
Linnade kultuuriasutused võimaldasid linnaelanikel paremini tööst vaba aega sisutada.
Meelelahutus ja moraalinormide teisenemine
Tööaja lühenemine jättis inimestele vaba aega meelelahutuseks.
Elustandardi pidev kasv võimaldas võimaldas aina enam ka selleks raha kulutada.
Raudteed ja transpordi areng hõlbustasid inimeste juurdepääsu vaba aja veetmisele.
Linnaelu muutis inimeste harjumusi, mõtteviisi ja suhtumist moraali.
Muutused ühiskonna sotsiaalses stuktuuris
Kujunesid uued sotsiaalsed kihid: palgatöölised ja vabrikuomanikud.
Tööliste osatähtsus 19. sajandil oli majanduslikult arenenud riikides juba 50-75 protsenti.
Töölised ei moodustanud ühtset sotsiaalset kihti.
Arvukas töölisklass muutus 19. sajandi teisel poolel jõuks, kes hakkas sõnakalt oma õiguste eest seisma.
Hakati reguleerima tööpäeva pikkust ja parandama töötingimusi, siukesed muudatused kajastusid töölisseadusandluses.
Majandusliku arenguga paranes kodanluse varanduslik seisund ja elutase.
Kodanluse hulka kuulusid vabrikuomanikud, pankurid, haritlaskond ja mõned teised elanikkonna kihid.
Tööstusühiskonna mõtestamine ja reformimise katsed
Üha enam tõusis esile tööd väärtustav majanduslik liberalism, millele pani aluse Adam Smith.
Süvenes varanduslik ebavõrdsus, mida taunisid töölised ja haritlased.
19. sajandi esimesel poolel sotsialism, mis oli senisest õiglasem.
Prantslane Claude Henri de Saint-Simon ja inglane Robert Owen pakkusid välja oma nägemuse ideaalühiskonnast.
Vaated olid kaugel reaalsusest, seega kutsutakse neid sotsialistideks-utopistideks.
Marksism, millele panid aluse sakslane Karl Marx ja Friedrich Engels nägi ette ühiskonna ümberkujundamist revolutsioonilisel teel.
19. sajandi teisel poolel muutus sotsialism levinud poliitiliseks vooluks.
Pakkus valikuvõimalust ka neile, kes ei pooldanud konservatiivset ega liberaalset maailmavaadet.
Tekkis organiseeritud töölisliikumine ja rajati tööliste huve esindavad parteid.
Parteid nõudsid üldist valimisõigust, töö- ja palgatingimuste parandamist ning hariduse ja arstiabi kättesaadavamaks muutumist.
19. sajandi lõpul sotsialistide leer lõhenes, osa sotsialiste ei pooldanud marksistide vägivaldsust.
Nemad panid aluse sotsiaaldemokraatiale.
Marxi ja Engelsi toetajaid hakati nimetama kommunistideks.
Rikkuse allikas on töö
Töö loob hüvesid ja võrdsus ühiskonnas saavutatakse siis, kui kõigil on võimalus tööd teha.
Vaba konkurents ja vabakaubandus kindlustavad ühiskondliku harmoonia ja õigluse.