"Rahvusvahelised organisatsioonid”

Mere som dette

Presidendi kõne

af Paul Kangro

Rahvusvahelised organisatsioonid

af zext zext

Rahvusvahelised organisatsioonid

af zext zext

T 28. Eesti Euroopas ja Maailmas

af Laura Valner

"Rahvusvahelised organisatsioonid”

OSCE

Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon püüab konflikte ennetada, kriise ohjata ja aidata kaasa konfliktijärgse sotsiaalsele taastustööle, sealhulhgas inimõiguste tagamisele.

Riiki-osalejaid on 57: Albaania, Andorra, Armeenia, Austria, Aserbaidžaan, Valgevene, Belgia, Bosnia ja Hertsegoviina, Bulgaaria, Kanada, Horvaatia, Küpros, Tsehhi, Taani, Eesti, Soome, Makedoonia, Prantsusmaa, Gruusia, Saksamaa, Kreeka, Vatikan, Ungari, Island, Iirimaa, Itaalia, Kasahstan, Kõrgõzstan, Läti, Liechtenstein, Leedu, Luksemburg, Malta, Moldova, Monako, Mongolia, Montenegro, Holland, Norra, Poola, Portugal, Rumeenia, Venemaa, San Marino, Serbia, Slovakkia, Slovenia, Hispaania, Rootsi, Sveits, Tadžikistan, Türgi, Turkmenistan, Ukraina, Suurbritannia, USA, Uzbekistan.

OSCE asutati 1975. aastal NATO ja Varssavi Lepingu Organisatsiooni riikide poolt ühiselt.

OSCE peasekretär on alates 2011. aastast Lamberto Zannier (Itaalia) ja peakorter asub Austrias, Viin.

Eesti ühines OSCE 17. septebril 1991 aastal.

IMF

Rahvusvahelise valuutafondi finantsabi kasutatakse aitamaks riiki ajutiste maksebilansiprobleemide ilmnemisel, et vältida likviidsuskriisi ning selle võimalikku negatiivset mõju majanduskasvule ja teistele riikidele.

Riigivõimude oskusteabe tugevdamiseks majanduspoliitika planeerimise ja rakendamise osas pakub tehnilist abi.

IMF-i seiretegevuse eesmärgiks on julgustada riike rakendama sellist majanduspoliitikat ja institutsionaalseid reforme, mis toetaksid jätkusuutlikku ja tasakaalustatud maailmamajanduse arengut.

Peakorter on Washingtonis Ameerika Ühendriikides ja juhtkond on Christine Lagarde.

Eesti ühines fondiga 26.mail 1992 aastal.

Osalejaid on 188 riiki.

IMF lepiti kokku 1944. aastal IMF loodi 1945. aastal Bretton Woodsis toimunud rahvusvahelisel rahanduskonverentsil.

Euroopa Nõukogu

Tugevdada poliitiliste, õiguslike ja põhiseaduse reformide toetamise abil demokraatlikku stabiilsust Euroopas.

Tõsta teadlikkust Euroopa kultuurilisest identiteedist ja mitmekesisusest ning seda soodustada.

Leida ühiseid lahendusi väljakutsetele Euroopa ühiskonnas.

Kaitsta inimõigusi, pluralistlikku demokraatiat ja õigusriigi põhimõtteid.

47 liikmesriiki seisus: Albaania, Andorra, Armeenia, Austria, Aserbaidžaan, Belgia, Bosnia ja Hertsegoviina, Bulgaaria, Horvaatia, Küpros, Tšehhi, Taani, Eesti, Soome, Prantsusmaa, Gruusia, Saksamaa, Kreeka, Ungari, Island, Iirimaa, Itaalia, Läti, Liechtenstein, Leedu, Luksemburg, Malta, Moldova, Monaco, Montenegro, Madalmaad, Norra, Poola, Portugal, Rumeenia, Venemaa, San Marino, Serbia, Slovakkia, Sloveenia, Hispaania, Rootsi, Šveits, Makedoonia, Türgi, Ukraina, Suurbritannia, Montenegro.

Euroopa Nõukogu alaline asukoht on Strasbourgis ja Alates 1. oktoobrist 2009, aastal on peasekretär endine Norra peaminister Thorbjorn Jagland.

Eesti ühines koos Leedu ja Sloveeniaga 14. mail 1993. aastal.

Euroopa Nõukogu asutati 5. mail 1949. aastal Londoni lepingu ehk Euroopa Nõukogu põhikirja allkirjastamisega kümne riigi poolt.

OECD

Riigid-osalejad on 34: Austraalia, Austria, Belgia, Kanada, Tsiili, Tsehhi, Taani, Eesti, Soome, Prantsusmaa, Saksamaa, Kreeka, Ungari, Island, Iirimaa, Iisrael, Itaalia, Jaapan, Korea, Luksemburg, Mehhiko, Holland, Uus-Meremaa, Norra, Poola, Portugal, Slovakkia, Slovenia, Hispaania, Rootsi, Sveits, Türgi, Suurbritannia, USA.

OECD peakontorid asuvad Château de la Muette'is Pariisis Prantsusmaal ja OECD peasekretär on alates 1. juunist 2006. aastast José Ángel Gurría.

OECD eesmärgiks on tugevdada demokraatiat ja soodustada vabaturumajandust kõikjal maailmas.

Eesti kutsuti OECD liikmeks juunis 2010. aastal ja sai liikmeks 9. detsembril 2010. aastal.

OECD asutati 1961. aastal ja see on 1948. aastal loodud Euroopa Majanduskoostöö Organisatsiooni järeltulija.

WTO

WTO loodi 1995. aastal Üldise Tolli- ja Kaubanduskokkuleppega (General Agreement on Tariffs and Trade, GATT) ühinenud riikide baasil.

Eesti liitus Maailma Kaubandusorganisatsiooniga 13. novembril 1999. aastal.

Kaubandusläbirääkimised - WTO tagab foorumi oma liikmete vaheliste läbirääkimiste jaoks mitmepoolsete kaubandussuhete küsimustes, mida on käsitletud asutamislepingus (kaubad, teenused, intellektuaalomandi kaitse), kaubanduse liberaliseerimise küsimustes ja ka lubatud erandite üle.

Kaubanduskompetentsi tõstmine - WTO lepingud sisaldavad eraldi sätteid arengumaadele, sh. pikemad perioodid lepingute rakendamiseks ja lepingutest tulenevate kohustuste täitmiseks, meetmed kaubanduslike võimaluste suurendamiseks, vaidluste lahendamiseks ja tehniliste standartide rakendamiseks. WTO korraldab aastas sadu tehnilise koostöö missioone arengumaadesse ja korraldab iga-aastaseid kursuseid arengumaade valitsusametnikele.

Vaidluste lahendamine: WTO haldab vaidluste lahendamist reguleerivate eeskirjade ja protseduuride käsitluslepet, nn. vaidluste lahendamise käsitluslepe (DSA - Dispute Settlement Agreement). Vaidlusi lahendav lepe on oluline, et tagada WTO reeglite täitmine ja kaubandussüsteemi stabiilne ja tõrgeteta toimimine.

Organisatsiooni peakorter asub Šveitsis Genfis ja peadirektor on Roberto Azevêdo.

Lepingute rakendamine ja rakendamise jälgimine - WTO aitab kaasa asutamislepingu (Marrakeši lepingu) ja mitmepoolsete kaubanduslepingute rakendamisele, haldamisele ja toimimisele ning nende eesmärkide edendamisele ja tagab mitmepoolsete kaubanduslepingute rakendamise, haldamise ja toimimise raamistiku. Mitmed WTO nõukogud ja komiteed on loodud just erinevate lepingute rakendamise monitooringuks.

NATO

NATOs on 28 liikmesriiki: Albaania, Ameerika Ühendriigid, Belgia, Bulgaaria, Eesti, Hispaania, Holland, Horvaatia, Island, Itaalia, Kanada, Kreeka, Leedu, Luksemburg, Läti, Norra, Poola, Portugal, Prantsusmaa, Rumeenia, Saksamaa, Slovakkia, Sloveenia, Suurbritannia, Iirimaa, Taani, Tsehhi, Türgi, Ungari.

Eesti ühines NATO-ga 29.märtsil 2004.aastal.

NATO peakorter asub Brüsselis ja NATO peasekretär on alates 1. oktoobrist 2014. aastast Jens Stoltenberg.

Eesmärgik on kinglustada ja kaitsta poliitiliste ja vajadusel ka sõjaliste vahenditega liikmesriikide julgeolekut ja vabadust.

ÜRO

Eesti ühines ÜRO-ga 17. septembril 1991. aastal.

ÜRO peasekretär on Ban Kimoon ja peakorter on New Yorgis, Ameerika Ühendriikides.

Riigid-osalejad: Ameerika Ühendriigid, Argentina, Austraalia, Belgia, Boliivia, Brasiilia, Colombia, Costa Rica, Dominikaani Vabariik, Egiptus, El Salvador, Ecuador, Etioopia, Filipiinid, Guatemala, Haiti, Hiina, Holland, Honduras, India, Iraak, Iraan, Jugoslaavia, Kanada, Kreeka, Kuuba, Libeeria, Liibanon, Luksemburg, Lõuna-Aafrika Vabariik, Mehhiko, Nicaragua, Norra, Panama, Paraguay, Peruu, Poola, Prantsusmaa, Saudi Araabia, Suurbritannia, Süüria, Taani, Tšehhi, Slovakkia, Tšiili, Türgi, Ukraina, Uruguay, Uus-Meremaa, Valgevene, Venemaa, Venezuela, Afganistan, Island, Rootsi, Tai, Jeemen, Pakistan, Myanmar, Iisrael, Indoneesia, Albaania, Austria, Bulgaaria, Hispaania, Iirimaa, Itaalia, Jordaania, Kambodža, Laos, Liibüa, Nepal, Portugal, Rumeenia, Sri Lanka, Soome, Ungari, Jaapan, Maroko, Sudaan, Tuneesia, Ghana, Malaisia, Guinea, Benin, Burkina Faso, Elevandiluurannik, Gabon, Kamerun, Kesk-Aafrika Vabariik, Kongo Vabariik, Kongo DV, Küpros, Madagaskar, Mali, Niger, Nigeeria, Senegal, Somaalia, Togo, Tšaad, Mauritaania, Mongoolia, Sierra Leone, Tansaania, Alžeeria, Burundi, Jamaica, Rwanda, Trinidad ja Tobago, Uganda, Keenia, Kuveit, Malawi, Malta, Sambia, Gambia, Maldiivid, Singapur, Barbados, Botswana, Guyana, Lesotho, Jeemeni DV (LõunaJeemen), Ekvatoriaal-Guinea, Mauritius, Svaasimaa, Fidži, Araabia Ühendemiraadid, Bahrein, Bhutan, Katar, Omaan, Saksamaa, Bahama, Bangladesh, Grenada, Guinea-Bissau, Cabo Verde, Komoorid, Mosambiik, Paapua Uus-Guinea, São Tomé ja Príncipe, Suriname, Angola, Samoa, Seišellid, Djibouti, Vietnam, Dominica, Saalomoni Saared, Saint Lucia, Saint Vincent ja Grenadiinid, Zimbabwe, Antigua ja Barbuda, Belize, Vanuatu, Saint Kitts ja Nevis, Brunei, Liechtenstein, Namiibia, Eesti, Leedu, Lõuna-Korea, Läti, Marshalli Saared, Mikroneesia, Põhja-Korea, Armeenia, Aserbaidžaan, Bosnia ja Hertsegoviina, Gruusia, Horvaatia, Kasahstan, Kõrgõzstan, Moldova, San Marino, Sloveenia, Tadžikistan, Türkmenistan, Usbekistan, Andorra, Eritrea, Makedoonia, Monaco, Palau, Kiribati, Nauru, Tonga, Serbia, Tuvalu, Ida-Timor, Šveits, Montenegro, Lõuna-Sudaan.

Eesmärk on rahvusvahelise rahu ja julgeoleku, inimõiguste ja rahvusvahelise koostöö tagamine ning majandusliku, sotsiaalse, kultuurilise ja humaanse iseloomuga rahvusvaheliste probleemide lahendamine.

Asutatud San Franciscos 23. juuni 1945 Põhikiri jõustus 24. oktoober 1945s.