ISLAM JA KRISTLUS

Kõik inimesed olid usklikud: usku jagas terve kogukond ja see ei sõltunud isiklikust valikust.

Katoliku kirik osales aktiivselt ühiskonnaelus ja valitsemises.

Varakeskajal oli kristlus peamiselt linnareligioon.

Maaelanikke puudutas ristiusk esialgu vähe. Alles aasta 1000 paiku võime pidada suuremat osa Euroopas väga levinud elanikest kristlasteks.

5.-6. sajandil olid Euroopas väga levinud ka mitmesugused teised katoliiklikud usuvoolud, nagu näiteks arianism või manihheism.

Organisatsiooni aluseks olid piiskopkondade võrgustik ja paavstivõim. Mõlemad sündisid juba hilise Rooma keisririigi ajal, aga kujunesid välja lõplikult keskaja jooksul.

Kogu kristlik maailm jagati piiskopkondadeks. Kirikupea oli Rooma piiskop ehk paavst.

Paavstid pidasid end esimese Rooma piiskopi, Püha Peetruse järglaseks.

Piiblis nimetab Kristus Peetrust kaljuks, millele ta rajab oma koguduse.

Paavstide autoriteet hakkas kasvama alles pärast Frangi riigi valitsejatega sõlmitud liite.

Kloostrid olid usuelus ja ühiskonnas tähtsal kohal.

Seal võisid elada ainult ilmalikust elust eralduda soovijad ehk mungad.

Euroopas algas kloostrite massiline rajamine 5.-6. sajandil. Toonastes ebakindlates oludes olid kloostrid mitte ainult usu-, vaid ka tähtsad haridus- ja kultuurikeskused, kus säilitati vanu käsikirju.

Ent paljud kloostrid omandasid ka järjest suuremaid maavaldusi. Enamasti rajatigi kloostreid maale ja nende levik viis ristiusu ka talupoegadeni.

Kloostrid olid tavaliselt iseseisvad majandusüksused, mis varustasid oma elanikke kõige eluks vajalikuga.

Aegamööda loodi kloostrielu korraldavad reeglid.

Kõige mõjukamaks kujune lääne munkluse rajaja ja benediktlaste mungaordu asutaja Püha Benedictuse reegel.

Keskajal toimus olulisim kirikureform 11.-12. sajandi vahetusel.

Selle algatajaks oli paavst Gregorius VII, kelle eesmärk oli suurendada kiriku sõltumatust ilmalikest valitsejatest.

Suurema vabaduse kõrval oli reformijate eesmärgiks ka kiriku enese ideeline uuendamine ja puhastamine.

Reformiga nõuti vaimulikelt tagasipöördumist kristluse algaegade lihtsuse ja vaesuse juurde.

Reformi mõjul asutati 12. sajandil uusi mungaordusid, mille liikmete arvates olid benediktlaste kloostird eemaldunud kristlikust vaesusideaalist.

Tänu annetustele ja uute põlluharimisviisidele rikastus tsistertslaste kloostrid

Koos linnade arenguga sündisid uut tüüpi ordud - kerjusmungaordud.

Neist esimesena loodi 13. sajandi alguses frantsiskaani ordu, mis sai alguse Põhja-Itaalia Assisi linna kaupmehe poja Franciscuse ümber kogunenud vendadest.

Dominiiklased, kelle sihiks oli tuua õigest seotud ketserite vastu peetava võitlusega.

Ka nemad lähtusid vaesuse ideaalist.

Frantsisklaste ja dominiiklaste kloostrid asusid linnades ning tegelesid linnaelanikele ja -elule omaste probleemidega.

Nende liikmete seast võrsus ka palju ülikoolides silmapaistnud õpetlasi.

Keskaegse usuelu keskmeks olid jumalateenistused, ent selle kõrval hakati üha enam tähtsustama ka isiklikku usulist pühendumist.

Kõrgkeskajal tekkisid ka mitmeid usuliikumisi, mis olid katoliku kiriku suhtes kriitilised.

Katoliku kirik kuulutas teisitimõtlejad ketseriteks ja võttis nendega võitlemiseks tarvitusele jõu.

Selleks loodi 13. sajandil inkvisitsioon, mis pidi oletatava ketseri vaated välja selgitama, veenma teda neist lahti ütlema.

13.-14. sajandi vahetuseks sai kirik oma vastastest jagu.

Võitlus ketserlusega aita lõplikult välja kujundada katoliiklikud usunormid: selle käigus pidi kirik otsustama, millised seiskohad ja kombed on õiged.

Sageli oli ortodoksia ja ketserluse vaheline piir õhkõrn ning palju sõltus valmidusest kirikuga koostööd teha.

7.sajandi alguseni olid araablased rändkarjakasvatajad ja paiksed põlluharijad, kes tegelesid ka kauplemisega.

Araablaste usundiks oli polüteism.

7.sajandi algul hakkas Meka kaupmees Muhamed kuulutama monoteistlikku ehk ainsat Jumalat tunnustavat usundit.

622. aastal lahkusid Mekalased Mediinasse ja see sündmus on aluseks Islami ajaarvamiseks.

Mediinasse kogunesid kõik islamiusulisi ehk moslemeid ja Muhamedist sai nende juht ja see korraldas sealse elu lähtuvalt Islami põhimõtetele.

630. aastal vallutasid moslemid Meka, millest sai Islami tähtsaim pühapaik.

632. aasta suri Muhamed ja peale seda võtsid kõik araabia hõimud Islami omaks.

Pärast Muhamedi surma valisid araablased talle järglase - ilmaliku valitseja ja usujuhi- kaliifi ehk järglase.

Vastloodud linna hakati kutsuma kalifaadiks, mille pealinn on Mediina.

Ühtlasi alustati ümbritsevate maade vastu sõda ehk džihaadi ning koos sellega Islami arendamist.

Kõik teise jumalausulised peavad maksma jumalamaksu, millest olid moslemid vabastatud.

Seesugune poliitika tõi kaasa vallutatud aladel Islami muutumise lühikese aja jooksul valitsevaks usundiks. Samuti paljudes paikades riigikeeleks araabia keel.

8. sajandi keskel ulatus kalifaat Atlandi ookeanist India ookeanini.

Riigi eri piirkondi valitsesid kaliifi nimel emiirid.

Riigis toimusid pidevalt eri suguvõsade ja huvigruppide võimuvõitlused.

661. aasal jagunes Islami kogukond lõplikult kaheks: sunniitideks ja šiitideks

750. aastal kukutati Lähis-Idas umaijaadide võim uue dünastia, Abbassiidide poolt

Hispaania jäi küll umaijaadide võimu alla, aga 9.-10. sajand hakkas kalifaat nõrgenema ja see jagunes mitmeks väikseks osaks

Kui islam ületas Araabia piirid, levis ta esmalt Lähis-Idas ja Iraanis, piirkondades kus oli juba pikemat aega kõrgkultuur.

Islamis alati austati kõrget raamatukultuuri.

Selle tunnistust annab paljud koraani kunstipärased käsikirjad. Kalligraafiat ehk ilukirja kasutati aga sageli ka tarbeesemetel ja erinevate hoonete seintel.

Arvestatav osa Islami kirjandusest on religioosse sisuga.

Selle kõrvale ka tekkis ilmalik kirjandus, mis hõlmas nii seiklus- ja kangelaslugusid, ajaloolisi jutustusi, kroonikat ja luulet.

Elusolendeid nad meeleldi ei kujutanud, sest nad arvasid et ainult Jumalal on õigus luua elusolendeid.

Islami kunstis kasutati rohkem geomeetrilisi ja taimornamente.

Mošee - hoone, kus on mõeldud palvetamiseks

Mošeed on küll vähese sisuga, sest Jumala ees seistakse või kummardutakse. On vaid lambid, mis valgustasid ruumi, pult koraani jaoks ja osas mošeedes ka kantsel jutluse pidamiseks.

Näiteks mõnes piirkonnas on tavaks, et mošee lähedal on sale ja kõrge torn ehk minarett.

Omapärane Islami arhitektuurinäide on medrese, mis ühendab endas mošee ja teoloogilise õppeasutuse.