によって tuuli verš 9か月前.
46
もっと見る
Kiire majanduslik areng muutis 19. sajandil ühiskonna sotsiaalset struktuuri ning põhjustas uusi vastuolusid. Süvenes varanduslik ebavõrdsus. Seetõttu hakati otsima ühiskonnakorraldust, mis oleks senisest õiglasem.
Claude Henri de Saint-Simon ja Robert Owenpakkusid kumbki välja oma nägemuse ideaalühiskonnast, kus valitseksid küllus, sotsiaalne õiglus, ühisomand ja kollektiivne töö ning puuduksid ebavõrdsus ja vaesus. Nende vaated olid kaugel reaalsusest, ehk utopistlikud, mistõttu neid kutsutakse sotsialistideks-utopistideks.
Sotsialistid-utopistid pooldasid ühiskonna ümberkorraldamist rahumeelsel teel, kuid näiteks marksism nägi ette ühiskonna ümberkujundamist revolutsioonilisel teel.
19. sajandi teisel poolel muutus sotsialism levinud politiliseks vooluks. Tekkis organiseeritud töölisliikumine ja rajati tööliste huve esindavad parteid, mis nõudsid üldist valimisõigust, töö-ja palgatingimuste parandamist ning hariduse ja arstiabi kättesaadavamaks muutmist.
19. sajandi lõpus sotsialistide leer lõhenes. Osa sotsialiste ei pooldanud marksistide vägivaldsust. Nemad panid aluse voolule, mida tuntakse sotsiaaldemokraatia nime all. Marxi ja Engelsi veendunud toetajaid hakati nimetama kommunistideks.
Tööliste osa elanikkonnas suurenes pidevalt. Kõik töölised ei teinud füüsilist tööd, oskustöölised said rohkem palka ja võisid endale lubada paremaid elutingimusi
Arvukas töölisklass muutus jõuks, kes hakkas sõnakalt oma õiguste eest seisma. Töölisliikumise kujunemine sundis valitsusi järeleandmisi tegema, hakati reguleerima tööpäeva pikkust ja parandama töötingimusi.
Need ja teised muudatused kajastusid töölisseadusandluses. Koos majandusliku arenguga paranes kodanluse varanduslik seisund ja elatustase.
Eriti kiiresti kasvasid tööstuslinnad. Linn oli ka omapärane kultuurikeskus, kus ujunes vastandina maakultuurile oma eripärane linnakultuur.
Linnalelul olid oma hüved ja puudused. Elutingimused varastes tööstuslinnades olid rasked ja antisanitaarsed.
Lihtrahvas elas odavates ja kitsastes korterites, keldrites või hoovides, kus elutingimused ei vastanud elementaarsetelegi vajadustele. Sellega kaasnes laste suur suremus. Linnas oli palju epideemiaid ja kuritegevust.
Pikemas perspektiivis oli linnaelu iseloomulikuks jooneks siiski elukeskkonna pidev paranemine. Hakati rajama veevärke, kanalisatsiooni ning linnaehitust planeerima. Võeti kasutusele raudbetoon.
hakati tänavaid gaasilaternatega valgustama ja arendati linnatransporti ning hakati ehitama allmaaraudteid. Elekter jõudis esialgu vabrikutesse. Linnade kultuuriasutused võimaldasid linnaelanikel paremini tööst vaba aega sisustada.
Masinatootmine tõi kaasa muutused tootmises, põllumajanduses, olmes, vaimuelus ja moraalis. Tekkis tööpuudus milles süüdistati masinaid.
Masinad ja vabrikud kiirendasid ühiskonna arengut.
Masinatootmine suurendas tööviljakust ja alandas kaupade hindu, see tegi asjad inimestele kättesaadavamaks.
Aja jooksul paranesid ka tööliste elu- ja töötingimused. Sellest annab tunnistust elanikkonna arvukuse kiire kasv.
Tööstusrevolutsioon soodustas hariduse levikut ja muutis ühiskonna seniseid tavasid ja moraalinorme
George Stephensoni auruveduri kasutuselevõtt ja maailma esimese raudteeliini rajamine, olid märgilised sündmused, mis võimaldasid transportida toorainet ja valmistoodangut.
ulatuslik raudteevõrgu laiendamine Euroopas, tõi kaasa uute asulate ja tööstusettevõtete tekkimise raudteede äärde.
Raudteetransport lõi uusi töökohti ja avardas inimeste liikumisvõimalusi, aidates kaasa turismi ja kuurortlinnade arengule.
tähtsat rolli mängis veetransport, mille arengut kiirendas 19. sajandil aurulaevanduse edenemine, sõukruvi kasutuselevõtt, raudlaevade ehitamine ja kanalite rajamine, mis aitas ühendust pidada peaaegu kogu maailmaga
Inglismaa majanduslik areng kiirenes tänu feodaalsete piirangute kaotamisele 17. sajandil, rikkalikele maavaradele, domineerivale ülemerekaubandusele ja vaba kapitali rohkusele.
Põllumajanduse arengut soodustas pärisorjuse kadumine ning unikaalne veetede võrgustik.
18. sajandi kudumismasina leiutamine ja 19. sajandi tööstuslikud uuendused, nagu sütt kasutavate masinate arendamine, kiirendasid tööstuslikku arengut.
Selle tulemusel suurenes Inglismaa söetootmine, rauatootmine ja puuvillatoodang.
Kapitalismile on iseloomulik tootmisvahendite eraomandus, majanduse arenguks olevad erainvesteeringud, turumajandus, vaba konkurents ning riigi piiratud osa majanduse reguleerimisel.
Kapitalismi arenguga kaasnes maailmamajanduse, eri riike siduva majandussuhete süsteemi kujunemine. Märgatavalt tihenes riikidevaheline kaubavahetus, mis tähendas, et tarbijail oli võimalus valida oluliselt suurema hulga ja erineva hinnaga kaupade vahel.
Kui tööstus arenes, hakkasid ettevõtted USA-s koonduma suuremaiks, mis võimaldas tegutseda tulemuslikumalt tooraine hankimisel, tööjõu kasutamisel ja toodete turustamisel.
Veejõu kasutamise tõttu tuli enamik vabrikuid ehitada suurte jõgede juurde. Osaliselt kasutati ka tuuleenergiat.
18. sajandil sai aga uueks ja võimsaks jõuallikaks aurumasin. Esimesed algelised aurumasinad leiutati juba 17.-18. sajandi vahetusel. Hiljem neid täiustati ja 18. sajandi teisel poolel hakati aurumasinat juba laiemalt vabrikutes kasutama.
James Watt konstrueeris 1765. aastal universaalse aurumasina. Ta muutis aurumasina töökindlamaks ja leidis lahenduse, kuidas kolvi otselikumist silindris üle kanda pööreteks.
See lahendus võimaldas kasutusele võtta võllid ja hammasrattad. Aurumasinat hakati kasutama paljudes majandusharudes.
19. sajandi keskpaigas sai kivisöest peamine lihtmasinate kütus, mis lahendas paljud varasemad energiaprobleemid.
Industriaalühiskonnas hakati laialdaselt kasutama ka elektrivoolu. Esimese elektrielemendi ehk patarei, mis talletas elektrivoolu, leiutas 1800. aastal itaallane Alessandro Volta.
19. sajandi lõpul hakati elektrit kasutama tänavate valgustamisel. Suuri muutusi tõi elektri kasutamine kaasa terasetööstuses, kus võeti kasutusele sakslase Carl Wilhelm Siemensi leiutatud elektrikaarahi.
Põllumajanduse mehhaniseerimise aluseks olid omakorda edusammud metallide tootmises ja töötlemises.
19. sajandi esimesel poolel muutus valitsevaks raudadra kasutamine, lisaks leiutati külvimasin ja viljapeksumasin.
18. sajandi lõpus Inglismaalt alguse saanud sihikindel tõuaretus edendas loomakasvatust, suurendas kasumit ja toiduvarusid.
Päevakorrale tõusis ka toiduainete pikaajalise säilitamise vajadus. Juba 19. sajandi alguses hakati Prantsusmaal puuvilju säilitama klaasnõudes, millele hiljem lisandus toiduainete konserveerimine.
See lõi tingimused puu- ja köögivilja ning liha pikaajaliseks säilitamiseks ja lihtsamaks transportimiseks.
Edusammud põllumajanduses võimaldasid ühtlasi toita pidevalt kasvavat tööstusega tegelevat linnaelanikkonda. Suur osa maaelanikkonnast ei leidnud maal enam tööd ja siirdus linnadesse. Seetõttu vähenes maaelanikkonna osa rahvastikust pidevalt.
Tööstusrevolutsioon algas alles siis, kui selleks oli piisavalt vaba raha ja tööjõudu.
Üleminek vabrikutootmisele nõudis tööjõudu, mida saadi enamasti maalt.Et ühiskonna tehnoloogiline areng tõi kaasa ka põlluharimise edenemise, vabanes hulgaliselt inimesi, kes leidsid rakendust uutes vabrikutes.
Nii sai endistest talupoegadest palgatöölised, kes äraelamiseks müüsid oma tööjõudu.
Revolutsiooni kiirendas ka rahvastiku kiire kasv ja suremuse vähenemine.
Masinatega oli võimalik oluliselt rohkem kaupu toota. Kuid samas pidi ühiskonnas olema selliste kaupade järele vajadus. Turg muutus tähtsaks tootmist mõjutavaks teguriks. Kui mingi kauba järele puudus nõudlus, osutus selle edasitootmine mõttetuks.
Samal ajal eksisteeris turul tootjate vahel konkurents. See sundis ühesuguseid kaupu tootvaid ettevõtjaid oma toodete kvaliteeti parandama ja hoidma hinda ostjatele sobivana.
