Välis-Eesti

Eestlaste rändamine lääne suunas sai alguse 19.-20. sajandi vahetusel.

Venemaale siirdunud kaasmaalastest osa asus ümber eelkõige Ameerika Ühendriikidesse ja Kanadasse.

Arvukas väliseesti kogukond tekkis teise maailmasõja ajal ja seda eelkõige poliitilistel põjustel: tuhanded inimesed pagesid nõukogude okupatsiooni eest, paljud jäid sõjavangidena liitlaste kätte või olid sõja ajal sunniviisiliselt Saksamaale tööteenistusse saadetud.

NSV lLiit kutsus kõiki pagulasi tagasi ja nõudis nende tagasisaatmist ka teiste riikide valitsustelt.

1945. aasta oktoobris otsustas Rootsi Riigipäev välja anda 167 Balti riikide kodanikku, kelle seas oli ka kümmekond eestlast. See päev on tänini Rootsi ajaloos tuntud kui must reede.

Repatrieerus 1946. aasta kevadeks ligikaudu 15000 eestlast.

1950. aastate algul elas enim eestlasi Rootsis (20000), Kanadas (19000), Ameerika Ühendusriikides (16000), Saksamaa Liitvabariigis (4000) ning Austraalias (6500).

Suurt tähelepanu pöörati oma laste eestikeelsele ja eestiainelisele haridusele ning keeleõpetusele.

Kuna sõja järel valitses enamikus riikides töökäte puudus, leidsid pagulased suhteliselt kiiresti ja valutult tööalast rakendust.

Enamik pagulasi leidis endale töökoha vabrikutes, ehitustel, kaevandustes, metsatöödel.

Iseloomulik oli ka naiste kõrge tööhõive.

1950. aastatel paranes tuntuvalt pagulaste materiaalne olukord.

1950. aastatel võtsid paljud pagulased endale asukohamaa kodakondsuse.

Pagulaste ja kodueestlaste kontaktid olid külma sõja alguses minimaalsed.

Väliseestlased said pärast Stalini surma kodumaale kirju kirjutada. Need kokkupuuted olid aga vaid ühesuunalised - välismaalt Eestisse.

1959. aastast anti pagulastele võimalus turistidena Eestisse tagasi tulla. Selleks oli vaja hankida NSV Liidu viisa.

1963. aastal käis Eestis 360 väliseestlast, kolme aasta pärast aga juba ligi tuhatkond.

1960. aastatel muutusid isiklike suhete kõrval järjest olulisemaks kultuurialased kontaktid.

NSV Liidu juhtkond lootis näidata maailmale valitseva režiimi liberaalsust. Eesti NSV võimud meelitasid taas väliseestlasi kodumaale pörduma. Selleks anti välja propagandakirjandust ning eraldi pagulastele mõeldud ajalehte Kodumaa.

Eesti teadlased said omavahel rohkem suhelda: kirjavahetust pidada, raamatuid vahetada jms.

Uusvenestamise pealetungiga harvenesid väliseestlaste ja Kodu-Eesti suhted. Tagajärjeks oli mitmete loomeinimese lahkumie kodumaalt (nt Arvo Pärt, Neeme Järvi)

Suhted taastusid alles 1980. aastate teisel poolel.

Püüti avalikku arvamust Eesti kasuks mõjutada, koostati märgukirju suurriikide mõjukatele poliitikutele, korraldati poliitilisi meeleavaldusi.

Rootsi kujunes tähtsaks poliitilise elu keskuseks.

Rootsis loodi esimesed pagulasorganisatsioonid.

Eesti Komitee (1944)

Eesti Rahvusfond (1945)

Moodustati Eesti poliitiliste erakondade koostööorganina Eesti Rahvusnõukogu.

Pagulasorganisatsioonid saavutasid selle, et enamik lääneriike i tunnustanud Eesti Vabariigi annekteerimist NSV Liidu poolt.

Saksamaal Hamburgis organiseeriti koos lätlaste ja leedulastega Balti Ülikool (tegutses 1945-1949) ja Bonnis Balti Instituut.

Põgenikelaagrits toimus ka vilgas kirjandus-, teatri- ja kunstielu.

Tegutsesid laulukoorid ja rahvatantsutrupid, käsitööringid, üliõpilasseltsid- ja korporatsioonid.

Noorte rahvuslikku vaimsust kujundas skaudiliikumine.

1967. aastast korraldati nn metsaülikoole, kus esinesid ülikooli tasemel lektorid.

1972. aastal toimusid esimst korda ülemaailmsed eestlaste päevad (ESTO) Torontos.

Eesti kultuurikeskustena tegutsesid mitmes riigis Eesti Majad.

Kokkuvõttes kindlustas väliseesti pagulasühiskond rahvuskultuuri kestmise ja edasiarendamise välismaal.

1917. aastal elas tollase Venemaa territoorumil üle 200000 kaasmaalase.

1926. aasta rahvaloenduse järgi elas NSV liidus 154000 eestlast.

Seejärel hakkas eestlaste arvukus Venemaal kiiresti vähenema. Sellele aitasid kaasa sundkollektiviseerimine, massirepressioonid, emakeelse koolihariduse keelustamine ning hiljem ka sõjasündmused.

Sõjajärgsetel astatel asus suur osa Venemaa eestlasi ümber Eestisse. Kokku naasis sõjajärgsetel aastatel kodumaale ligikaudu 70000 inimest.

Eesti NSV võiuladvikus oli juhtpositsioonil kuni 1980. aastate keskpaigani.