ISLAM JA KRISTLUS
Islami kultuur
Omapärane Islami arhitektuurinäide on medrese, mis ühendab endas mošee ja teoloogilise õppeasutuse.
Mošee - hoone, kus on mõeldud palvetamiseks
Mošeed on küll vähese sisuga, sest Jumala ees seistakse või kummardutakse. On vaid lambid, mis valgustasid ruumi, pult koraani jaoks ja osas mošeedes ka kantsel jutluse pidamiseks.
Näiteks mõnes piirkonnas on tavaks, et mošee lähedal on sale ja kõrge torn ehk minarett.
Elusolendeid nad meeleldi ei kujutanud, sest nad arvasid et ainult Jumalal on õigus luua elusolendeid.
Islami kunstis kasutati rohkem geomeetrilisi ja taimornamente.
Arvestatav osa Islami kirjandusest on religioosse sisuga.
Selle kõrvale ka tekkis ilmalik kirjandus, mis hõlmas nii seiklus- ja kangelaslugusid, ajaloolisi jutustusi, kroonikat ja luulet.
Islamis alati austati kõrget raamatukultuuri.
Selle tunnistust annab paljud koraani kunstipärased käsikirjad. Kalligraafiat ehk ilukirja kasutati aga sageli ka tarbeesemetel ja erinevate hoonete seintel.
Kui islam ületas Araabia piirid, levis ta esmalt Lähis-Idas ja Iraanis, piirkondades kus oli juba pikemat aega kõrgkultuur.
Kalifaat
750. aastal kukutati Lähis-Idas umaijaadide võim uue dünastia, Abbassiidide poolt
Hispaania jäi küll umaijaadide võimu alla, aga 9.-10. sajand hakkas kalifaat nõrgenema ja see jagunes mitmeks väikseks osaks
Riigis toimusid pidevalt eri suguvõsade ja huvigruppide võimuvõitlused.
661. aasal jagunes Islami kogukond lõplikult kaheks: sunniitideks ja šiitideks
Riigi eri piirkondi valitsesid kaliifi nimel emiirid.
Seesugune poliitika tõi kaasa vallutatud aladel Islami muutumise lühikese aja jooksul valitsevaks usundiks. Samuti paljudes paikades riigikeeleks araabia keel.
8. sajandi keskel ulatus kalifaat Atlandi ookeanist India ookeanini.
Ühtlasi alustati ümbritsevate maade vastu sõda ehk džihaadi ning koos sellega Islami arendamist.
Kõik teise jumalausulised peavad maksma jumalamaksu, millest olid moslemid vabastatud.
Pärast Muhamedi surma valisid araablased talle järglase - ilmaliku valitseja ja usujuhi- kaliifi ehk järglase.
Vastloodud linna hakati kutsuma kalifaadiks, mille pealinn on Mediina.
Islami teke
632. aasta suri Muhamed ja peale seda võtsid kõik araabia hõimud Islami omaks.
630. aastal vallutasid moslemid Meka, millest sai Islami tähtsaim pühapaik.
Mediinasse kogunesid kõik islamiusulisi ehk moslemeid ja Muhamedist sai nende juht ja see korraldas sealse elu lähtuvalt Islami põhimõtetele.
622. aastal lahkusid Mekalased Mediinasse ja see sündmus on aluseks Islami ajaarvamiseks.
7.sajandi algul hakkas Meka kaupmees Muhamed kuulutama monoteistlikku ehk ainsat Jumalat tunnustavat usundit.
Araablaste usundiks oli polüteism.
7.sajandi alguseni olid araablased rändkarjakasvatajad ja paiksed põlluharijad, kes tegelesid ka kauplemisega.
Ketserlus
Võitlus ketserlusega aita lõplikult välja kujundada katoliiklikud usunormid: selle käigus pidi kirik otsustama, millised seiskohad ja kombed on õiged.
Sageli oli ortodoksia ja ketserluse vaheline piir õhkõrn ning palju sõltus valmidusest kirikuga koostööd teha.
Katoliku kirik kuulutas teisitimõtlejad ketseriteks ja võttis nendega võitlemiseks tarvitusele jõu.
Selleks loodi 13. sajandil inkvisitsioon, mis pidi oletatava ketseri vaated välja selgitama, veenma teda neist lahti ütlema.
13.-14. sajandi vahetuseks sai kirik oma vastastest jagu.
Keskaegse usuelu keskmeks olid jumalateenistused, ent selle kõrval hakati üha enam tähtsustama ka isiklikku usulist pühendumist.
Kõrgkeskajal tekkisid ka mitmeid usuliikumisi, mis olid katoliku kiriku suhtes kriitilised.
Kerjusmungaordud
Frantsisklaste ja dominiiklaste kloostrid asusid linnades ning tegelesid linnaelanikele ja -elule omaste probleemidega.
Nende liikmete seast võrsus ka palju ülikoolides silmapaistnud õpetlasi.
Dominiiklased, kelle sihiks oli tuua õigest seotud ketserite vastu peetava võitlusega.
Ka nemad lähtusid vaesuse ideaalist.
Koos linnade arenguga sündisid uut tüüpi ordud - kerjusmungaordud.
Neist esimesena loodi 13. sajandi alguses frantsiskaani ordu, mis sai alguse Põhja-Itaalia Assisi linna kaupmehe poja Franciscuse ümber kogunenud vendadest.
Kirikureform
Tänu annetustele ja uute põlluharimisviisidele rikastus tsistertslaste kloostrid
Reformi mõjul asutati 12. sajandil uusi mungaordusid, mille liikmete arvates olid benediktlaste kloostird eemaldunud kristlikust vaesusideaalist.
Suurema vabaduse kõrval oli reformijate eesmärgiks ka kiriku enese ideeline uuendamine ja puhastamine.
Reformiga nõuti vaimulikelt tagasipöördumist kristluse algaegade lihtsuse ja vaesuse juurde.
Keskajal toimus olulisim kirikureform 11.-12. sajandi vahetusel.
Selle algatajaks oli paavst Gregorius VII, kelle eesmärk oli suurendada kiriku sõltumatust ilmalikest valitsejatest.
