Polaaralade ja kõrgmäestike karmid talved ning aastaringselt külmunud maa on iseloomulikud piirkondadele nagu Siber, Tiibeti mägismaa, Alaska poolsaar ja Kanada arktilised saarestikud.
Polaaralade naabruses, kõrgmäestikes, Euraasia mandri siseosas Siberist Tiibeti mägismaani ning Põhja-Ameerikas Alaska poolsaarel ja Kanada arktilises saarestikus on talved eriti karmid ning maa aasta läbi külmunud. Pinnas võib olla igikülmunud mõnest meetrist kuni mitmesaja meetri sügavuseni. Lühikese suve jooksul sulab vaid maapinna õhuke pindmine kiht. Sellist igikülmunud pinnast nimetatakse igikeltsaks. Sellest haaratud territoorium-kirsmaa- võtab enda alla ligi 25% maismaast.
Taiga- ehk okasmetsavöönd on noor loodusvöönd, kuna tekkis viimase 10000 aasta jooksul pärast viimast mandrijäätumist. Nii Euraasias kui ka Põhja-Ameerikas hõlmab see ulatuslikke igikülmunud alasid. Taigavööndis on jahe ja niiske suvi ning külm talv. Taigavööndi erinevates osades kõigub tº ja sademete hulk tugevasti. Vaatamata sellele jätkub metsapuudele vett kogu aasta vältel. Sademetevaestes teravalt mandrilise kliimaga aladel annab vajalikku niiskust igikeltsa pindmise kihi sulamine.
heletaiga ja tumetaiga võrdlemine
heletaiga on hele ja seal on külmem
tumetaiga on tume ja seal on soojem, aga ikkagi külm
Nõrgalt arenenud rohustuga okasmetsade all kujunevad leedemullad. Kuna sademeid langeb rohkem, kui auruda jõuab, siis imbub vee ülejääk pinnasesse. Maasse imbuv vesi kannab sügavamale taimedele vajalikke huumus- ja toitaineid ning mulla ülaossa tekib tuhkjashall toiteainevaene leedehorisont ehk väljauhtehorisont. Selle alla kujuneb tumedamat värvi sisseuhtehorisont, kuhu jäävad pidama pealmistest kihtidest ärakantud ained.
mullastik
loomastik
hani
Kõige suurem hani on hallhani
Kõigil hanedel on jalad ja varbad roosad või oranžid ning nokk on roosa, oranž või must
Haned elavad suhteliselt kaua. Koduhani elab keskmiselt 20 aastat
põder
ta on suurim maismaaimetaja Euroopas.
Põder toitub puude ja põõsaste võrsetest, okstest, lehtedest, okastest ja koorest.
Täiskasvanud loomad kaaluvad keskmiselt 500 kg.
Loomastikku võib pidada suhteliselt liigivaeseks arvestades taigavööndi suurust. Iseloomulikumad asukad on paksu karvkattega kiskjad (pruunkaru, hunt), kes jahivad suuri ja väikesi taimetoidulisi imetajaid. Veekogude ääres elavad koprad, kes langetavad suuri puid, paisutavad jõgesid ja muudavad ühtlasi suurte maa-alade veerežiimi. Linnud taigavööndis toituvad käbide seemnetest (v.a. röövlinnud), enamik rändlinde on putuktoidulised.
inimtegevus
Metsavööndi põhjapoolses ja mandrite sisemusse jäävas osas on karmid talved ja jahedad suved. Siberis, okasmetsade levikualal, on maapind haaratud igikeltsast, seetõttu on tingimused inimtegevuseks ja -asustuseks rasked. Läänest itta hõreneb inimasustus, asulad on väiksemad ning paiknevad harvemini kui lõuna poole jäävatel aladel. Põllukultuuride kasvatamisekssobivaid maid leidub vähe. Napib päikesepaistet ning soojust. Taigarahva peamiseks tegevusalaks on ajast aega olnud metsandus, jahindus ja kalandus ning ka loomakasvatus. Maavararikastes piirkondades lisandub maavarade kaevandamine ja maakide rikastamine. Kuna taigavööndis leidub palju kiirevoolulisi energiarikkaid jõgesid, siis on nii Põhja-Ameerikas kui ka Euraasias ehitatud arvukalt hüdroelektrijaamu. Odavat veeenergiat kasutavad värvilise metallurgia ning paberi- ja tselluloositootmise ettevõtted. Rannikurahvad on läbi aegade tegelenud vaala-, hülge- ja kalapüügiga ning mereandide kogumisega.
taimestik
kuusk
Kuused on igihaljad ühekojalised puud.
Täiskasvanud kuused on 20–60 m kõrged.
Kuuse võra on tihe, katab suurema osa tüvest ja ulatub üksikult kasvavatel puudel sageli maani.
taimestik
Taigavööndi maastikele annavad ilme okasmetsad ja sood. Okasmetsad on väga tundlikud kliima ja kasvukoha suhtes. Seetõttu valitsevad erinevate piirkondade puurindes erinevad okaspuuliigid. Okasmetsades domineerivad mänd, kuusk, nulg ja lehis. Siin-seal lisandub lehtpuid (kask, haab). Taiga okaspuudel on kooniline võra, et lume raskuse all mitte murduda ning peenikesed okkad, et vähendada aurumist. Igihaljad puud alustavad kevadel esimese soojaga kiirelt fotosünteesi ega raiska aega lehtede loomiseks. Lehised kasvavad peamiselt lausalise igikeltsaga aladel. Okaspuud jaotatakse tumedaokkalisteks (kuusk, nulg) ja heledaokkalisteks(mänd, lehis, seedermänd). Tumedaokkalised puud neelavad maksimaalselt päikesekiirgust ning alustavad fotosünteesi nii vara kui võimalik. Vastavalt sellele jaotatakse metsad tumetaigaks ja heletaigaks. Tumetaiga on “tume” okaste tumerohelise värvuse tõttu ning sellepärast, et mets on tihe ja varjuküllane. Tihedad võrad kaitsevad metsa madalamaid rindeid külma, tuule ja aurumise eest. Vähese valguse tõttu on põõsa- ja rohurinne nõrgalt arenenud ning liigivaene. Kuid seentele ja mitmesugustele saprofüütidele on see sobiv keskkond. Palju on ka puhmaid ehk kääbuspõõsaid (pohl, mustikas, kanarbik) ja samblaid. Heletaiga kasvab liivastel ja soistel aladel ning lausalisel igikeltsal. Mets on hõre ja valgusküllane. Seal kasvab rohkesti puhmaid ja samblikke. Lehisetaiga muutub sügisel värvirohkeks. Heletaiga levikualal esineb sageli suuri metsapõlenguid.
