Tööstusühiskonna kujunemine ja selle iseloomulikud jooned
Tööstusühiskonna iseloomulikud jooned
Rikkuse allikas on töö
Vaba konkurents ja vabakaubandus kindlustavad ühiskondliku harmoonia ja õigluse.
Töö loob hüvesid ja võrdsus ühiskonnas saavutatakse siis, kui kõigil on võimalus tööd teha.
Tööstusühiskonna mõtestamine ja reformimise katsed
19. sajandi lõpul sotsialistide leer lõhenes, osa sotsialiste ei pooldanud marksistide vägivaldsust.
Marxi ja Engelsi toetajaid hakati nimetama kommunistideks.
Nemad panid aluse sotsiaaldemokraatiale.
19. sajandi teisel poolel muutus sotsialism levinud poliitiliseks vooluks.
Tekkis organiseeritud töölisliikumine ja rajati tööliste huve esindavad parteid.
Parteid nõudsid üldist valimisõigust, töö- ja palgatingimuste parandamist ning hariduse ja arstiabi kättesaadavamaks muutumist.
Pakkus valikuvõimalust ka neile, kes ei pooldanud konservatiivset ega liberaalset maailmavaadet.
Marksism, millele panid aluse sakslane Karl Marx ja Friedrich Engels nägi ette ühiskonna ümberkujundamist revolutsioonilisel teel.
Prantslane Claude Henri de Saint-Simon ja inglane Robert Owen pakkusid välja oma nägemuse ideaalühiskonnast.
Vaated olid kaugel reaalsusest, seega kutsutakse neid sotsialistideks-utopistideks.
Süvenes varanduslik ebavõrdsus, mida taunisid töölised ja haritlased.
19. sajandi esimesel poolel sotsialism, mis oli senisest õiglasem.
Üha enam tõusis esile tööd väärtustav majanduslik liberalism, millele pani aluse Adam Smith.
Muutused ühiskonna sotsiaalses stuktuuris
Majandusliku arenguga paranes kodanluse varanduslik seisund ja elutase.
Kodanluse hulka kuulusid vabrikuomanikud, pankurid, haritlaskond ja mõned teised elanikkonna kihid.
Arvukas töölisklass muutus 19. sajandi teisel poolel jõuks, kes hakkas sõnakalt oma õiguste eest seisma.
Hakati reguleerima tööpäeva pikkust ja parandama töötingimusi, siukesed muudatused kajastusid töölisseadusandluses.
Kujunesid uued sotsiaalsed kihid: palgatöölised ja vabrikuomanikud.
Töölised ei moodustanud ühtset sotsiaalset kihti.
Tööliste osatähtsus 19. sajandil oli majanduslikult arenenud riikides juba 50-75 protsenti.
Meelelahutus ja moraalinormide teisenemine
Linnaelu muutis inimeste harjumusi, mõtteviisi ja suhtumist moraali.
Raudteed ja transpordi areng hõlbustasid inimeste juurdepääsu vaba aja veetmisele.
Tööaja lühenemine jättis inimestele vaba aega meelelahutuseks.
Elustandardi pidev kasv võimaldas võimaldas aina enam ka selleks raha kulutada.
Linnastumine ehk urbaniseerumine
Pikemas perspektiivis oli linnaelu siiski elukeskkonna pidev paranemine.
Linnade kultuuriasutused võimaldasid linnaelanikel paremini tööst vaba aega sisutada.
Arendati linnatransporti ning hakati ehitama allmaaraudteid.
Tänavaid hakati valgustama gaasilaternatega
Uue ehitusmaterjalina võeti kasutusele raudbetoon
Hakati rajama äärelinnu hõlmanud veevärke, kanalisatsiooni ning linnaehitust planeerima.
Linnaelu hüved ja puudused
Palju kuritegevusi ja ühiskondlike pahesid.
Töölisasundused olid ülerahvastatuse töttu eriti vastuvõtlikud epideemiatele.
Lihtrahvas elas enamasti agulite odavates ja kitsastes korterites, keldrites või hoovides.
Sellega kaasnes laste suur suremus
Linnad muutusid peamisteks tööstus- ja kaubanduskeskusteks, kuhu koondus järjest rohkem inimesi.
19. sajandi lõpuks elas Inglismaas 70, Prantsusmaal ligi 50 ja Saksamaal 40 protsenti inimestest.
Tööstuse arengu mõju ühiskonnaelule
Vabrikutootmine tegi inimestele kättesaadavamaks paljud tarbekaubad.
Masintootmine suurendas tööviljakust ja alandas kaupade hindu.
Inimesi võis rängalt tabada tööpuudus, mille põhjuseks peeti masinaid.
18. sajandil ja 19. sajandi esimesel poolel olid sagedased tööliste väljaastumised, mille käigus purustati masinaid.
Masinatootmise võidulepääs tõi kaasa põhjalikud muutused tootmises ja ühiskonnaelu sfäärides (põllumajanduses, olmes, vaimuelus, moraalis).
Tööstusharude hulgast tõusis esile rasketööstus, mis oli seotud rauamaagi ja kivisöe tootmisega.
19. sajandi keskpaigaks oli masinatootmine muutunud enmikus Euroopa riikides ja USA-s valitsevaks.
Tähtsamaks majandusharuks muutus töötus, see tõi kaasa endaga üldise elutaseme tõusu ühiskonnas.
Tööstusühiskonna kujunemine
Sidevahendite areng
19. sajandi lõpuks oli sidevahendite areng muutnud inimeste suhtlemisvõimalusi, kiirendanud informatsiooni liikumist ning laiendanud arusaamist maailmast.
19. sajandi teisel poolel leiutati heli salvestamise aparaat ning raadio.
Raadio oli algul eriti oluline tsiviil- ja sõjalaevanduses.
1895. aastal demonstreeriti Guglielmo Marconi leiutatud raadioaparaati Pariisis ning 1901. aastal edastati raadiosignaal juba üle Atlandi ookeani
1876. aastal algas Graham Belli leiutatud telefoni võidukäik nii ametialases kui ka erasuhtluses.
Samuel Morse leiutas 1837. aastal elektromagnetilise telegraafiparaadi, seda kasutasid algselt raudteelased.
1850. aastal hakkas Reuters edastama välisuudiseid telegraafi kaudu.
1850. aastaks oli telegraafiliin paigutatud La Manche'i väina, 1865. aastaks Atlandi ookeani põhja.
Kõige olulisemad ärialased ja diplomaatilised dokumendid edastati telegraafiga.
Transpordi areng
1807. aastal tegi USA-s Hudsoni jõel reisi maailma esimene aurik, mille leiutaja oli Robert Fulton.
Aurulaevanduse kiire areng 19. sajandil, sõukruvi kasutuselevõtmine ja raudlaevade ehitamine võimaldasid hakata ühendust pidama paljude maailma piirkondadega.
Laevaliikluse arenguga käis kaasas ka ulatuslik kanalite ehitamine.
Rongiliiklus soodustas ja edendas siseturismi ja mereäärsete kuurortlinnade arengut.
Raudteede ümber tekkisid uued asulad ja tööstusettevõtted.
Raudteede ja raudteesildade ning vedurite ja vagunite ehitamisest ja hooldamisest sai oluline majandusharu, mis andis tööd paljudele inimestele.
Raudteedest sai tööstusühiskonna transpordisüsteemis tähtis lüli, sest rongiga oli võimalik toorainet ja valmistoodangut vedada suurtes kogustes.
1814. aastal Inglismaal Georg Stephensoni edukalt katsetatud auruvedurit kasutati esialgu kaevandusest söe väljavedamiseks.
1830. aastail algas raudteede rajamine ka Mandri-Euroopas.
1830. aastal rajati raudteeühendus Liverpooli ja Manchesteri vahel.
Maailma esimene raudteeliin, mis oli 6km pikk, rajati Inglismaal Stephsoni eestvõttel 1825. aastal.
Inglismaa- tööstusrevolutsiooni juhtriik
1815-1850 kolmekordistus Inglismaal söetootmine, neljakordistus raua- ja ligi kaheksa korda suurenes puuvillatoodang.
Paljud leiutised püüdsid kaevandusi ohutumaks muuta, uue tehnoloogiaga sai rauast odav materjal.
18. sajandil pani aluse tekstiilitööstusele ketrus- ja kudumismasina leiutamine.
19. sajandi teiseks pooleks oli Inglismaa tekstiilieksoprt suurenenud mitusada korda.
Laevatatavate jõgede ja kanalite võrk kindlustas enne reudteede rajamist tooraine ja kaupade liikumise.
Pärisorjuse puudumine soodustas põllumajanduse arnegut.
Inglismaa oli rikas maavarade poolest ja ülemerekaubanduse valitseja, see andis riigile rohkem vaba kapitali.
Soodsates majandusoludes kasvas 17. sajandil kiiresti Inglismaa rahvaarv.
Kapitalism ja monopolid
Kui üht toodet või teenust pakub ainult üks müüja, on ta turul monopoolses seisundis, see võimaldab tal küsida toote või teenuse eest kõrget hinda.
Monopolide murdmiseks võtsid valitsused vastu monopolidevastaseid seadusi.
Monopolide olemasolu välistab vaba konkurentsi.
19. sajandi teisel poolel hakkasid üksikud ettevõtted esimesena USA-s koonduma suuremaiks.
Järjest suurem ühelaadsete ettevõttete koondumine tõi kaasa konkurentsi nõrgenemise või kadumise antud majandusharus.
See võimaldas tegutseda tulemuslikumalt tooraine hankimisel, tööjou kasutamisel ja toodete turustamisel.
Kapitalismi arenguga kaasnes eri riike siduva majandussuhete süsteemi kujunemine.
Tihenes riikidevaheline kaubavahetus, tarbijal oli võimalus valida suurema hulga ja erineva hinnaga kaupade vahel, kuid importi piirati tihti kaitsetollidega.
Tootmisvahendite eraomadus, majanduse arenguks olevad erainvesteeringud, turumajandus, vaba konkurents ning riigi piiratud osa majanduse reguleerimisel on iseloomulikud kapitalismile.
Uute jõu- ja energiallikate kasutuselevõtmine
Elektri kasutamine tõi kaasa suuri muutusi terasetööstustes, kus võeti kasutusele sakslase Carl Willhelm Siemensi leiutatud elektrikaarahi.
Ameeriklane Thomas Alva Edison valmistas 1879. aastal töökindla elektrilambi.
19. sajandi lõpul hakati elektrit kasutama tänavate valgustamisel.
Inglane Michael Faraday valmistas 19. sajandil elektrigeneraatori, hiljem ka elektrimoototri.
Elektri kui uue energiaallika rakendamisel kujunes murranguliseks elektrijuhtmete kasutuselevõtmine.
Itaallane Alessandro Volta leiutas 1800. aastal patarei.
19. sajandi keskpaigas tuli peamiseks lihtmasinate kütuseks kivisüsi, mis lahendas paljud varasemad energiaprobleemid.
James Watt konstueeris 1756. aasal universaalse aurumasina.
Aurumasinat hakati kasutama paljudes majandusharudes.
Tema lahendus, kuidas kolvi otseliikumist silindris üle kanda pööreteks võimaldas kasutusele võtta võllid ja hammasrattad.
Esimestes vabrikutes kasutati energiaallikana langevat vett, mis pani tööle vesiratta ning see omakorda vajalikud mehhanismid.
Veejõu kasutuse tõttu rajati vabrikud jõgede juurde.
Põllumajandus tööstusühiskonnas
Maaelanikkond vähenes, sest tööpuuduse tõttu siirdusid nad linnadesse.
Päevakorrale tõusis puu- ja kõõgivilja ning liha pikaajaline säilitamine ja lihtsam transport.
19. sajandil muutus valitsevaks raudadra kasutus, leiutati külvimasin ja viljapeksumasin. Kombaini kasutus suurendas tunduvalt saagikust.
Edusammud metallide tootmises ja töötlemises olid põllumajanduse mehhaniseerimise aluseks.
Tööstusrevolutsiooni olemus
Rahvastiku kiire kasv ja suremuse vähenemine kiirendasid tööstusrevolutsiooni.
Talupoegadest said palgatöölised
Ettevõtete omanikud hakkasid leiutiste väljatöötamist osaliselt rahastama.
Kaubandusest saadud sissetulekud olid esimesed tööstusrevolutsiooni finantsallikad.
18. sajandil asendusid manufaktuurid vabrikutega, aina enam tuli kasutusele masinaid.
