Valgustusajastu, mis ulatus 17. ja 18. sajandisse, oli üks tähtsamaid intellektuaalseid liikumisi Euroopas pärast reformatsiooni. Selle keskmes oli usk mõistusesse ja teaduslikku meetodisse maailma mõistmise vahendina.
Valgustus-kõige olulisem vaimne liikumine Euroopas pärast reformatsiooni.
Valgustus kritiseeris autoriteetide, sh kirikutegelaste, mõtteviisi ning innustas mõtlema iseseisvalt
Valgustuse juhtmõtteks oli usk mõistusesse kui maailma tunnetamise peamisesse allikasse
Füsiokraadid
Majandusharudest pidasid füsiokraadid tähtsaimaks põllumajandust, mis annab ainsana puhastulu. Kõik teised majandusharud tegelevad vaid töötlemise või vahendamisega. Seepärast pöörasid füsiokraadid märksa suuremat tähelepanu talurahva õiguste kaitsele.
Teistsugusel arvamusel olid prantsuse füsiokraadid
Kameralistid
Kameralistid lähtusid arusaamast, et üksikisik saab elada heaolus ja õnnes vaid riigi (ühiskonna) poolt toetatuna
18. sajandi teisel poolel ilmus Prantsusmaal valgustusaja olulise tähisena „Entsüklopeedia ehk Teaduste, kunstide ja käsitööde seletav sõnaraamat”
Selle koostamist juhtisid filosoof ja kirjanik Denis Diderot (1713–1784) ning matemaatik, füüsik ja filosoof Jean d’Alembert (1717–1783)
Uus käsitlus riigivõimust mõjutas ka Prantsuse valgustajate vaateid
Ühiskondliku lepingu teooriat arendas edasi John Locke
kes leidis, et riigieelne ühiskond polnud kaugeltki vaenulik
Inglane Thomas Hobbes väitis, et kuningavõim ei lähtu Jumalast, vaid rahvast
Koos valgustusega kujunes välja uus käsitlus riigivõimust ja selle kujunemisest.