Nõukogude aja kultuur, elu-olu ja mentaliteet
Platvormkingad ja sektsioonkapid
Värvitelerid olid üsna kehva kvaliteediga ja läksid sageli rikki.
Kodudes vahetati kerged ja heledad mööblitükid välja raske, tumeda, täisnurkse ja paksult polüesterlakiga kaetud mööbli vastu.
1970ndatel aastatel jätkus miniseelikute ja kloššpükste kandmine, neile lisandusid erilise moeröögatusena naiste krimpleenriidest pükskostüüm ja parkukas, samuti paksu tallaga platvormkingad.
Uus pettumus ja "pidulik paigalmarss"
Brežnevi kultuse süvenemine oligi 1970ndate üks iseloomulikumaid jooni.
1960ndail valitsenud üldiselt optimistliku ajajärgu lõpetasid N Liidu ja tema satelliitriikide tankid, mis 1968. aasta augustis Tšehhoslovakkiasse talvasid.
Uus ajastu silmapiiril
Mõnevõrra muutus suhtumine kommunistlikku parteisse.
Teaduse ja tehnika areng pidi lahendama probleemid, likvideerima vaesuse ja ebavõrdsuse ning selle käigus pidi ka "rahvusküsimus" kuidagi iseenesest lahenda,a.
1960ndail aastail toimusid eestlaste ellusuhtumises muutused, milles avaldus osalt nõukoguliku ajupesu, osalt maailmas toimunud meeleolumuutuste mõju.
Näiteks õnnestus Nõukogude propagandal häälestada suur hulk noortest usu vastu, samuti suudeti teatavat hulk noori veenda, et Ammerika Ühendriigid on kurjuse kehastus.
Lootused ja lootuste kustumine
Moskval ungarlaste vabaduskatse verre uputada.
1949. aastal valmis aatompomm
Nõukogude võim naasis 1944, aastal, aga kuniks sõda käis, polnud sugugi kindel sõda käis, polnud sugugi kindel, et see nii jääb.
Seisakuaeg ja mõistukõne
Eesti andis kultuur päris hulgaliselt huvitavaid ja mitmetahulise teosei.
Jaan Kross romaanid, kas või "Keisri hull" 1978
1970ndail aastail alanud "kruvide kinnikeeramise" poliitika ei jätnud oma mõju avaldamata ka kultuurielule.
Saabus seisaku- ehk stagnatsiooniaeg.
Optimism taanus seda ka Läänes ja asendus vaoshoituna lähenemisega Eesti N liidu kui kogu maailma probleemidele
Sulaaeg ja optimism
1969. aastal valmis kaks legendaarset filmi
("Kevade", rež. Arvo Kruusement, ja "Viimane reliikvi", rež. Grigori Kromanov
1965. aastal asutati Noorsooteater.
1955. aastail tööd alustanud Eesti Televisioon hakkas 1960. aastatel üha enamatesse kodudesse jõudma.
1960ndail aastail toimunud kirjandusuuendusega paralleelselt toimumusid uuendusprotsessid ka teistes kunstiliikides.
Maalis levis nn. karm stiil, palju vildeldi tööstustemaatikat.
Suurt tähelepanu äratas peljaad ka kassetipõlvkonnaks.
1960ndail ilmunud luulekassettide järgi, mis koondadasid eri autorite vihikuid.
Sellese kuulusid Paul-Eerik Rummo, Jaam Kaplimski ja Heino Runnel.
Linism kohe ei avaldanud
Kunstnikud ja kirjanikud olid ettevaatlikud
Pilt hakkas muutuma alles 1960ndail
Soome saunad ja suisuangerjas
Olmelise eneseteostuse tipp oli isiklik sõiduauto, eriti itaallaste poolt Venemaale ehitatud tehases toodetud "žigulii", algselt FIAT
Importkaup tavaliselt letile ei jõudnudki, vaid müüdi "leti alt" n.ö. vajalikele isikutele, heade tuttavatele, sugulased.
Küllust ei olnud, aga otsest vaesust ka mitte.
Erksa meelega inimesed mõistsid ja tajusid, et mingit uut, teaduse, mõistuse- ning külluseajastut silmapiiril ei ole.
Lõngused, miniseelikud ja hruštšovkad
Olulised muudatused toimusid olmes, seda eriti mitmesuguste elektriliste kodumasinate levik.
Kasutusele tulid pesumasinda, külmkapid, tolmuimejad, elektritriikraud, -kohviveski jpm.
1960ndate aastate teisel poolel muutus pilt uuesti ja üsna oluliselt.
Kitsaste pükste asemele astusid alt laienevad (ehk klošš-) püksid, noormehed kasvatasid juuksed õlgadeni, tüdrukud said miniseelikud ja seda nimetati noortemoeks, mis ajapikku küll ka täisealiste garderoobi jõudis.
1950ndate teisel poolel läksid moodi kitsad või isegi ülikitsad püksid, jalda pandi paksutallalised tšehhi kingad ehk batad.
Koos ideedega muutus ka mood, jättes seljataha sõjaeelsed arusaamad ilust ning kombekusest.
Sõjajärgne mood ja elu-olu
Lammutati palju ja ehitati vähe.
Lammutamist nimetati küll "taastamiseks", kuid tavaliselt tähendas see varemete mahakiskumist, mitte nende taastamist.
Meestemood nägi lai pintsakut ja mansettidega pükse, aga jalga võis tõmmata ka nn.
Rõivastuses jätkus sõjaväeline joon, patšokid nii meeste kui nasiste tänavavariietuse kõrgeõlaliseks -nagu oleks riidepuu kuue või mantli sisse ununenud.
Sõjaaja olude järelkajana valitses üldine tarbe- ja todukauoade puudus.
Nii moes, soengutes kui mööblis säilis kuni 1950ndate aastate keskpaigani põhiliselt 1930ndatest aastatest pärit esteetika.
Elu-olulises mõttes olid sõjajärgsed aastad sõjaaastate ja ka iseseisvusaja otseseks jätkus.
Vastupanu kultuuri kaudu
Nõukogude võimu olemuslik eesti-vaenulikkus, seda selgemaks sai tõsiasi, et eesti kultuuri viljelemine on tahes või tahtmata rahvusliku vastupanu akt.
1960. aastal valmis Tallinnas uus, moodne ja kaunis laululava.
Tänu Gustav Ernesaksale juba 1947. aastal taastada üldlaulupidude traditsioon.
Kuna ei relvastatud ega massiline poliitiline võitlus oma rahvuse säilimise eest ei olnud 1970ndail enam mõeldav.
Jätkuv tsensuur
Kultuuri arengu seisukohast kõige kahetsusväärsem oli aga see, et kirjanduse, kunsti ega muu üle ei saanud toimuda avalikku ja vaba mõttevahetust.
1960ndail aastail Estis valitsenud täielik loome-, sõna- ja mõttevabadus.
1960ndate aastate uued kultuurisuundumused olid elustavad ja arendavad.
See näitas, et Eesti ei ole (lääne)maailmas toimuvatest kultuuriprotsessidest lootusetult eraldatud ja et siingi toimub areng.
Proletaarne kultuur
Olukord tegi segasemaks, et ei leidud ühist keelt kommunismi kuulutajad-kehtestajad
Loodi võimsaid maale (nt. Treumani-Karruse "Traktoristide üleskutse sotsialistlikuks võistluseks" 1951 aatal
Proletaarset kultuuri oli eesti kunstnikest ja intelligentsist õpetatud sõjaajal Jaroslavlis.
Ülejäänud pidid omandama N Liidus kohale saadetud seltsimeeste ja agressiivse propaganda kaasabil- lugedes ajalehti, kuulates raadiot,õppides tundma Lenini ja Stalini teoseid.
Pidevalt tulu olla valvel, et ei kunsti ega teadusse hiiliks sise imperialistliku kultuuri elemente.
Näiteks geneetika või Miki Hiir
1994. aastal taaskehtestati Eestis kommunistlik süsteem
See tähendas, et "kodanliku" Eesti Vabariigi kultuur oli oma olemuselt kodanlikja seetõttu töörahvale vaenulik või parema juhul väärtusetu
See kultuur tuli hävitada ja asendada proletaarse kultuuriga.
Kultuuri vallas tähendas see kogu loome-, teadus- ja hariduselu taasallutamist rangele parteilisele kontrollile.
