Pärast 1945. aasta maareformi muutuste keskmeks saanud Eesti NSV läbis märkimisväärseid sotsiaalseid ja majanduslikke muutusi. Metsavendlus ja vastupanu Nõukogude võimule oli märkimisväärne, eriti pärast 1949.
Elementaarse isikuvabaduse tekkimine sisendas inimestesse optimismi tuleviku suhtes. Kujunes välja mitmepalgeline nn rahvuskommunistide põlvkond, kellest osa uskus naiivselt, et kehtivat poliitilist režiimi on võimalik demokraatlikumaks ja inimlikumaks muuta.
Poliitiliste olude liberaliseerumine, metsavendluse hääbumine, kolhooside edenemine ja inimeste materiaalse olukorra paranemine soodustasid olemasoleva süsteemiga kohanemist.
Ungari ülestõusu mahasurumine 1956. aastal kustutas Eestis viimased lootused Lääne abile Nõukogude okupatsioonist vabanemiseks.
Stalini surmale järgnenud sulaaeg tõi kaasa vabanemise pea kõigis ühiskonnaelu valdkondades.
MAJANDUS
Uusvenestamine ja 40 kiri
Ajalehed pöördumist muidugi ei avaldanud, kuid rahva hulgas leidis nn 40 kiri laialdast poolehoidu, seda paljundati ja levitati salaja käest kätte. Kirja avaldamine välismaal suurendas ka välisriikide tähelepanu Eesti vastu. Igatahes edaspidi venestamispoliitika Eesti NSV-s mõnevõrra pehmenes.
Venestussurve teravdas ohutunnet, et rahvuskultuur võib hääbuda. Ühiskonnas süvenes rahulolematus, mis leidis esialgse väljundi 1980. aasta sügisel toimunud noorsoorahutustes.
Algas aktiivne vene keele kasulikkuse propaganda, mille kandvaks loosungiks kujunes kakskeelsus: täisväärtuslik inimene olevat see, kes oskab võrdselt hästi nii oma emakeelt kui ka nn rahvastevahelise suhtlemise keelt, s.o vene keelt. Vene keelt hakati õpetama juba lasteaedades ja üldhariduskooli esimeses klassis, kõrgkoolides suurendati oluliselt vastuvõttu nendele erialadele, milles õppetöö toimus vene keeles.
1978. aasta detsembris võttis EKP Keskkomitee vastu salajase otsuse „Vene keele omandamise ja õpetamise edasisest täiustamisest“, mis omistas vene keele õppimisele ja õpetamisele erakordselt suure ideoloogilis-poliitilise tähtsuse.
Karl Vaino tõus Eesti NSV juhiks tähendas põhimõttelist pööret liiduvabariigi sisepoliitilises elus. Vaino jaoks ei eksisteerinud mingeid kohalikke huvisid, vaid üksnes Moskva suunised. Temast saigi Moskva käskude truu täitja.
METSAVENDLUS
Metsavendade vastupanu nõrgendas oluliselt 1949. aasta suurküüditamine: ööl vastu 26. märtsi alanud operatsiooniga saadeti Eestist Siberisse üle 20 700 inimese. Eestist küüditati ligikaudu 2,5% kodumaal elavatest eestlastest.
Nõukogude allikate andmetel hukkus ajavahemikul 1946–1956 "metsavendluse tulemusena" 891 inimest, neist 447 nõukogude ja parteiaktivisti, uusmaasaajat ning nende perekonnaliiget, 295 hävituspataljonide liiget, 52 NKVD ja NKGB, MGB ja 47 sõjaväelast.
Metsavendade vastu võitlesid sõjavägi, miilitsaüksused ja julgeolekuorganid.
VALITSEMINE
EKP ja Moskva keskvõimu tahet täitis Eesti NSV valitsus.
