Teise maailmasõja järgselt kujunes Rootsi üheks olulisemaks Eesti poliitilise tegevuse keskuseks, kus moodustati mitmeid pagulasorganisatsioone, sealhulgas Eesti Rahvusnõukogu ja Eesti Komitee.
Eesti NSV võiuladvikus oli juhtpositsioonil kuni 1980. aastate keskpaigani.
Sõjajärgsetel astatel asus suur osa Venemaa eestlasi ümber Eestisse. Kokku naasis sõjajärgsetel aastatel kodumaale ligikaudu 70000 inimest.
Seejärel hakkas eestlaste arvukus Venemaal kiiresti vähenema. Sellele aitasid kaasa sundkollektiviseerimine, massirepressioonid, emakeelse koolihariduse keelustamine ning hiljem ka sõjasündmused.
1926. aasta rahvaloenduse järgi elas NSV liidus 154000 eestlast.
1917. aastal elas tollase Venemaa territoorumil üle 200000 kaasmaalase.
Kultuurielu
Kokkuvõttes kindlustas väliseesti pagulasühiskond rahvuskultuuri kestmise ja edasiarendamise välismaal.
Eesti kultuurikeskustena tegutsesid mitmes riigis Eesti Majad.
1972. aastal toimusid esimst korda ülemaailmsed eestlaste päevad (ESTO) Torontos.
1967. aastast korraldati nn metsaülikoole, kus esinesid ülikooli tasemel lektorid.
Noorte rahvuslikku vaimsust kujundas skaudiliikumine.
Tegutsesid laulukoorid ja rahvatantsutrupid, käsitööringid, üliõpilasseltsid- ja korporatsioonid.
Põgenikelaagrits toimus ka vilgas kirjandus-, teatri- ja kunstielu.
Saksamaal Hamburgis organiseeriti koos lätlaste ja leedulastega Balti Ülikool (tegutses 1945-1949) ja Bonnis Balti Instituut.
Pagulaskonna poliitiline tegevus
Pagulasorganisatsioonid saavutasid selle, et enamik lääneriike i tunnustanud Eesti Vabariigi annekteerimist NSV Liidu poolt.
Moodustati Eesti poliitiliste erakondade koostööorganina Eesti Rahvusnõukogu.
Rootsis loodi esimesed pagulasorganisatsioonid.
Eesti Rahvusfond (1945)
Eesti Komitee (1944)
Rootsi kujunes tähtsaks poliitilise elu keskuseks.
Püüti avalikku arvamust Eesti kasuks mõjutada, koostati märgukirju suurriikide mõjukatele poliitikutele, korraldati poliitilisi meeleavaldusi.
Kodu- ja Välis-Eesti suhted
Suhted taastusid alles 1980. aastate teisel poolel.
Uusvenestamise pealetungiga harvenesid väliseestlaste ja Kodu-Eesti suhted. Tagajärjeks oli mitmete loomeinimese lahkumie kodumaalt (nt Arvo Pärt, Neeme Järvi)
Neeme Järvi
Arvo Pärt
Eesti teadlased said omavahel rohkem suhelda: kirjavahetust pidada, raamatuid vahetada jms.
NSV Liidu juhtkond lootis näidata maailmale valitseva režiimi liberaalsust. Eesti NSV võimud meelitasid taas väliseestlasi kodumaale pörduma. Selleks anti välja propagandakirjandust ning eraldi pagulastele mõeldud ajalehte Kodumaa.
1960. aastatel muutusid isiklike suhete kõrval järjest olulisemaks kultuurialased kontaktid.
1963. aastal käis Eestis 360 väliseestlast, kolme aasta pärast aga juba ligi tuhatkond.
1959. aastast anti pagulastele võimalus turistidena Eestisse tagasi tulla. Selleks oli vaja hankida NSV Liidu viisa.
Väliseestlased said pärast Stalini surma kodumaale kirju kirjutada. Need kokkupuuted olid aga vaid ühesuunalised - välismaalt Eestisse.
Pagulaste ja kodueestlaste kontaktid olid külma sõja alguses minimaalsed.
Pagulaste kohanemine
1950. aastatel võtsid paljud pagulased endale asukohamaa kodakondsuse.
1950. aastatel paranes tuntuvalt pagulaste materiaalne olukord.
Iseloomulik oli ka naiste kõrge tööhõive.
Enamik pagulasi leidis endale töökoha vabrikutes, ehitustel, kaevandustes, metsatöödel.
Kuna sõja järel valitses enamikus riikides töökäte puudus, leidsid pagulased suhteliselt kiiresti ja valutult tööalast rakendust.
Suurt tähelepanu pöörati oma laste eestikeelsele ja eestiainelisele haridusele ning keeleõpetusele.
Välis-Eesti kujunemine
1950. aastate algul elas enim eestlasi Rootsis (20000), Kanadas (19000), Ameerika Ühendusriikides (16000), Saksamaa Liitvabariigis (4000) ning Austraalias (6500).
Repatrieerus 1946. aasta kevadeks ligikaudu 15000 eestlast.
1945. aasta oktoobris otsustas Rootsi Riigipäev välja anda 167 Balti riikide kodanikku, kelle seas oli ka kümmekond eestlast. See päev on tänini Rootsi ajaloos tuntud kui must reede.
NSV lLiit kutsus kõiki pagulasi tagasi ja nõudis nende tagasisaatmist ka teiste riikide valitsustelt.
Arvukas väliseesti kogukond tekkis teise maailmasõja ajal ja seda eelkõige poliitilistel põjustel: tuhanded inimesed pagesid nõukogude okupatsiooni eest, paljud jäid sõjavangidena liitlaste kätte või olid sõja ajal sunniviisiliselt Saksamaale tööteenistusse saadetud.
Venemaale siirdunud kaasmaalastest osa asus ümber eelkõige Ameerika Ühendriikidesse ja Kanadasse.
Eestlaste rändamine lääne suunas sai alguse 19.-20. sajandi vahetusel.
