por Eduard Viks 3 anos atrás
281
Mais informações
eesmärgiks edendada ja kaitsta tervist (tervisedendus) ja vältida haigusi (haiguste ennetamine)
eesmärgiks töövõimetuse (vaegurluse) vältimine ja teovõime taastamine (efektiivne ja põhjalik meditsiiniline ravi, füsioteraapia, rehabilitatsioonisüsteemid)
eesmärgiks haiguse varajane avastamine ja ravi
Terviseedendamise (health promotion) mõiste võeti kasutusele Kanada tolleaegse tervishoiu- ja sotsiaalministri Marc Lalonde’i raportis valitsusele (1974), milles esimest korda poliitilises kontekstis, tuleviku tervishoiupoliitikaaluste formuleerimisel, rõhutati, et elukeskkond ja eluviis mõjutavad tervisenäitajaid rohkem kui tervishoiuteenused.
Eestis vastuvõetud Rahvatervise seaduses on tervise edendamine defineeritud kui inimese tervistväärtustava ja soodustava käitumise ja elulaadi kujundamine ning tervisttoetava elukeskkonna sihipärane arendamine (Rahvatevrise seadus 1995).
NB! Dokument rõhutab, et rahvastiku tervise võtmed asuvad väljaspool tervishoidu.
Mudeli järgi jagatakse tervist mõjutavad tegurid neljaks:
· Personaalsed: geneetika, rahvus, sugu, sünnikoht, enesehinnang, toimetulekuoskused, eluviis (toitumine, liikumine, sõltuvusained jne), mis omakorda kujuneb sotsiaalsete normide poolt kultuurikeskkonnas.
· Majanduslikud: töö, sissetulek ja sotsiaalne positsioon, haridus
· Keskkondlikud: kodu- ja töökeskkond, füüsikaline keskkond
· Sotsiaalsed: rahu ja turvalisus, paikkond, personaalsed suhted
Kõik need tervisemõjurid on omavahel seotud ning nende toime tervisele on kompleksne.
Ryan ja Travis`e mudel näitab, et kui me keskendume tervisedenduses ainult elanikkonna teadlikuse tõstmisele (näit: „Alkohol põjustab haigusi!“), oskuste arendamisele (näit: „Joo vaheldumisi alkoholi ja vett!“) ja teavitamisele (näit: „Kui jood ära uju!“), siis see ei ole efektiivne, puudutab vaid mõningaid tervisemõjureid ning ei anna oodatavaid tulemusi.
Mudelis on välja toodud inimeste tervist mõjutavad üldised sotsiaal- majanduslikud, kultuuri ja keskkonna tingimused, sotsiaalsed ja ühiskonna mõjurid, elu- ja töötingimused, individuaalse eluviisi ja bioloogilised mõjurid.
Tervise akadeemiline kontseptsioon on seotud kahe suure teadusvaldkonnaga: psühholoogia ja sotsioloogiaga. Sellisel lähenemisel nähakse tervist kui indiviidi bioloogiliste, psühholoogiliste ja sotsiaalsete aspektide omavaheliste mõjude tulemust. Olulised on ka keskkonna-, poliitika-, majandus ja paljud teised teadused.
Tervise mõistet meditsiinis käsitleb enamik inimestest haiguse puudumisena, jättes kõrvale muud tegurid (heaolu ja elukvaliteedi). Kui me võtame tervise määratlemisel arvesse ka heaolu ja elukvaliteedi mõiste, siis võib näiteks füüsilise puudega ratastooli jäänud inimest nimetada terveks, kui ta on säilitanud suutlikkuse eluga toime tulla ja seda nautida. Seda meditsiinilist ehk biomeditsiinilist mudelit on palju kritiseeritud, kuna mudel ignoreerib sotsiaalseid, kultuurilisi, käitumuslikke, keskkondlikke ning teisi tegureid, mis tervist mõjutavad.
Tervist kui funktsionaalset normi mõistetakse kui organismi suutlikkust täita ühiskonnas oma rolli. Funktsionaalsete normide määratlemine nõuab aga kokkulepitud väärtushinnangute olemasolu ja sõltub seetõttu palju ühiskonna väärtushinnangutest, mida loetakse normaalseks funktsioneerimiseks.
Statistiliselt määratletakse tervist vaid erinevate biomeditsiiniliste (näiteks vererõhu väärtused, vereanalüüsi väärtused jne) näitajate alusel. Kui neis esineb normist kõrvalekalle, siis on inimene statistilises mõttes haige.
